Nädala juubilar ARNOLD SUSI 120

1. augustil 1944, Saksa okupatsiooni ajal, avaldas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üleskutse, milles toonitati Eesti rahva õigust kuuluda üheõiguslike ja vabade demokraatlike rahvaste perre. 18. septembril moodustati valitsus, mille kokkupanekuks oli peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots andnud volitused Teise Maailmasõja eelse iseseisvusperioodi töö- ja hoolekandeministrile vandeadvokaat Otto Tiefile. Haridusministriks sai Arnold Susi. Huvitav on märkida, et 1938. a nii Tief kui ka Susi kuulusid Eesti Vannutatud Advokaatide Nõukogusse. Ehk aitas see kaasa vastastikusele usaldusele ja koostööle?

Arnold Susi sündis 4. jaanuaril 1896 Põhja-Kaukaasias Livonia asunduses õpetaja perekonnas. 1915–1916 õppis ta Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas. I maailmasõja ajal mobiliseerituna lõpetas ta kaks Peterhofi lipnikekooli ja sõdis ohvitserina rindel. 1917–1918 teenis 3. Eesti polgus. Vabadussõjas osales Susi kooliõpilastest vabatahtlike roodukomandörina. 1924 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas Tallinnas vandeadvokaadina. Tema sulest ilmus mitu õigusküsimusi ja õiguseetikat käsitlevat artiklit.

 Eestimaa ja eestlaste käekäiku kujundavas liikumises asus Susi osalema Veebruarirevolutsiooni ajal.

„26. märtsi hommikul, kindlas rivikorras, rahvuslike värvidega paelakesed rinnas – mulle tänaseni mõistatuseks, kust neid niipalju saadi – sammusime orkestrihelide saatel jaama. /…/ Lakkamatu laulu saatel jõudsime pealinna, Balti vaksalisse. Siin ootas meid pettumus, oodatud suur Eesti lipp jäi kohale toomata. Aga ega sellepärast veel asi võinud katki minna.“ Nii kirjeldab Arnold Susi eestlaste suurmanifestatsiooni (ta oli üks selle korraldajaid) Peterburis mälestusteraamatus „Vene impeeriumi hukk. Otto Tiefi valitsuse ministri mälestused I maailmasõja päevilt“. Teos nägi trükivalgust tänases Eestis kirjastuse Grenader väljaandena. Käsikiri valmis aga Hakassia vabariigi pealinnas Abakanis 1957–1960.

 NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi kohtuistungil 2. ja 3. juulil 1945 mõisteti Arnold Susi süüdi Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi, mis käsitleb katset eraldada Nõukogude Liidu territooriumi küljest selle osa. Vaid mõni nädal hiljem muudeti süüdistus ümber riigireetmist käsitleva paragrahvi järgi.

 Raske öelda, kui palju sai Susi juristina totalitaarsetes oludes ise asjade käiku mõjutada. Ehk veidi siiski. Talle määrati karistuseks 8 aastat vangistust ja 5 aastat asumist. Inimsaatuste keemia teeb huvitavaks, et vangistuses tutvus eksharidusminister kirjaniku ja tuntud dissidendi Aleksandr Solženitsõniga. Oma raamatu „Gulagi arhipelaag“ I osas Solženitsõn toob Susi kui haritlase iseloomustamiseks esile selliseid jooni nagu sarvraamide tagant paistev sirge kulmujoon, range nägu ja läbitungiv pilk. „Sellisena me kujutamegi meie sajandi haritud inimest,“ kirjutab Solženitsõn.

 Siberi „eluülikoolist“ sünnimaale tagasi pääsenud Susi ja Solženitsõn kohtusid hiljem Eestis. Seda kinnitab foto Kirjandusmuuseumis, kus Susi ja Solženitsõn on koos Tartumaal Vasulas Kopli-Mardi talus, kus kirjanik suvitas. Samas talus lõi kirjanik kirjutusmasinal ümber „Gulagi arhipelaagi“.

 Sarjas „Eesti Mälu“ on ilmunud Arnold Susi mälestused vangilaagri ja asumise aastatest „Võõrsil vastu tahtmist“. Raamatus on korduvalt juttu ka valitsusjuht Otto Tiefist, kellega koos Susi oli vangilaagris. Näiteks üks laagrireaalsust kirjeldav lause: „Lükkasime Ottoga pead kokku ja mõtlesime, kust süüa saada. Mõelda ei olnud õigupoolest palju midagi, peamiselt arutasime, missugused asjad käiku lasta ja millises järjekorras. Me pidasime Ottoga omavahel kogu aeg kõige üle nõu, elasime nagu oleks üks pea ja üks kõht.“

 Raamatu tagakaanelt loeme, et 1948. aastani oli Susi Novosibirski ümbruse laagrites. Sealt viidi ta üle rangema režiimiga Krivoštšokovo laagrisse ja edasi Kasahstani – Spasski poliitvangide erilaagrisse, kust vabanes 1952. aastal.

Abikaasa Ella oli koos kahe lapse ja emaga 1949. aasta märtsis küüditatud ning Arnold Susil lubati asuda invaliidina elama nende juurde Krasnojarski kraisse Abakani. Eestisse tagasi pöörduda lubati tal alles 1950-ndate lõpul.

Arnold Susi suri 29. mail 1968 Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

Ella Susi lõpetas Peterburis Tsarskoje Selo tütarlastelütseumi. Elfriede Lenderi Gümnaasiumis töötas ta kodanikuõpetuse, ajaloo ja psühholoogia õpetajana ning oli ühtlasi pr. Lenderi parem käsi.

Arnoldi ja Ella vanem poeg Heino Susi (1925) oli soomepoiss, kirjanik (pseudonüüm Erik Virbsoo) ja biokeemik. Ta siirdus Ameerika Ühendriikidesse, kus suri 1987. aastal Pennsylvanias. Veel samal aastal tunnustati teda Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga. Noorem poeg, majandusteadlane Arno Susi (1928–1993) oli ka TÜ majandusteaduskonna prodekaan. Tütar Heli Susi on saanud tuntuks saksa keele õpetaja ja tõlkijana. Tema meenutustel on äärmiselt tänuväärne osa isa elukäigu ja tõekspidamiste avalikustamisel, säilitamisel ja mõistmisel.

 „Isa Arnold oli hingelt muusik. Tema isa oli talle aga selgeks teinud, et muusik võid olla sa oma lõbuks, komponeeri ja mängi klaverit. Aga kui tahad luua perekonda, siis õpi ära amet, millega võid korralikult ära elada ja lapsed koolitada,“ jutustab Heli Susi ajakirjale „Kultuur ja Elu“. Ta lisab, et isa mängis iga päev klaverit, mis pakkus vaheldust pingelistele kohtuprotsessidele.

Heli Susi meenutustest selguvad ka Arnold Susi hoiak ja väljaütlemisjulgus Saksa okupatsiooni ajal. Nimelt üks kõrge ametnik (võimalik, et kindralkomissar Litzmann ise) soovis Susilt teada, miks eestlased on muutunud Saksa võimukandjate vastu umbusklikumaks ja tõrjuvamaks, võrreldes 1941. aastaga, kui sakslasi tervitati kui vabastajaid stalinlikust terrorist ja okupatsioonist. Susi algul keeldus arvamuse avaldamisest ja küsis tabavalt vastu: „Kas te tõesti arvate, et pistan pea vabatahtlikult Gestapo silmusesse?“

Lõpuks pärast pikka pealekäimist ja lubadusi, et temaga midagi ei juhtu, Susi vihastas ja kõneles avameelselt saksa mõisnike suhtumisest eestlastesse, baltisakslaste koostööst tsaarivõimu esindajatega, samuti Landeswehri sõjast.

 Oma isa suhtumist Eestimaasse iseloomustab Heli Susi aga nii: „Arnold Susi silmis oli Eesti rahvusriik rahva väärika eksistentsi ja vaimse arengu absoluutne tingimus.“ Ja veel üks huvitav leid – raamatus „Võõrsil vastu tahtmist“ on Aleksandr Solženitsõni foto Arnold ja Heli Susist Vasulas.

Kirjutan seda juubelilugu 7. jaanuari – Paul Kerese 100. sünniaastapäeva – õhtul, mõeldes üldse laiemalt väikese Eesti suurtele meestele, kellest mõned on lihtsalt tuntumad kui teised. Öelgem lõpetuseks, et Arnold Susi üheks meelisharrastuseks oli ka male.

JAAN LUKAS

Jaga |