Keskerakonna konkurendid soovivad kahtlemata kogu hingest, et iga negatiivse kõlaga uudise puhul keegi meie poliitikutest kusagilt tagasi astuks. See on lihtsalt poliitiline retoorika, mida on hea meedias korrutada, kuid sisulist tähendust sel pole. Mina Eesti seadusi rikkunud ei ole, ning seega pole mul põhjust ka kuskilt lahkuda või tagasi astuda.

See jääb iga inimese enda otsustada, millise hinnangu ta prokuratuuri käitumisele annab, aga kui suurima opositsioonierakonna bürood rüüstatakse mitmekümne kaitsepolitseinikuga, ajendiks kahtlustus, mis hiljem osutub täiesti alusetuks... See põhjus, millega asuti 2012. aasta jaanuaris Keskerakonna kontorit puistama, on ju ammu unustatud - sel polnud tõepõhja all.

Kuidagi oleme oma riigi arengus jõudnud faasi, kus võimulolijad saavad kasutada „valveparagrahve" ehk seadusepügalaid, mis on tegelikult sisustamata ja millel puudub juriidiline kogemus, kuid mis opositsiooni ründamiseks sobivad suurepäraselt. Kuidas siis teisiti käsitleda „mõjuvõimuga kauplemist" või kellegi millelegi „kihutamist"? Nii üldsõnaliste mõistete alla oskab hea fantaasiaga inimene kirjutada ükskõik millise süüdistuse.

Täpselt! Tõde tunnistada julgevad need, kes saavad aru, et jõustruktuuridel peab olema süsteemisisene konkureeriv kontrollmehhanism. Kontrolli puudumine tähendab ahvatlusi oma jõudu ära kasutada. Eestis on seevastu olukord, kus peaprokuröri abikaasa juhib keskkriminaalpolitseid. Selline perekondlik side jõustruktuurides hästi ei mõju.

Ja miks peaprokurör Aas on klammerdunud Rummi kirjade juhtumi külge? Väga lihtne - ühel päeval võidakse hakata küsima, mispärast Keskerakonda demokraatiareeglite vastaselt rünnati? Täpselt samamoodi võib Aas ühel päeval, näiteks oma ametiaja lõpus teatada, et on otsustanud poliitikasse minna. Ja keegi ei imesta, kui valikuks osutub IRL. Sama lugu, nagu Anvar Samostiga - oled niikaua „sõltumatu", kuni sulle on kasulik. Ja muu hulgas kirud „sõltumatuna" Keskerakonda, et endale poliitilist teed rajada.

Nad pole küll otseselt seotud, kuid poliitika mõjutamiseks kasutatakse jõustruktuure küll. Vaadake, millise innukusega tegeletakse kõigi „poliitiliste" protsessidega. Rakendatakse meeletult ressurssi jälitustegevuseks, kohtuprotsessideks, infosõjaks meedias. Selline tegevus on väga efektiivne ja inimesi kurnav isegi siis, kui kohtus prokuratuurile õigus ei jää - tuletan meelde kohtunik Leo Kunmani juhtumit, kes mõisteti küll õigeks, aga inimesed mäletavad ikka, et ta oli mingi kindlustuspettusega kohtus...

Nii määritakse inimese maine kogu eluks, keegi ei vabanda ega kompenseeri seda.

Võtame veel näiteid jõustruktuuride kasutamisest poliitikas. Kohe, kui Reformierakond hakkas avalikult rääkima koalitsioonipartneri võimalikust vahetamisest, sai Neinar Seli kuriteokahtlustuse toimingupiirangu rikkumises seoses Tallinna Sadama toetustega Olümpiakomiteele. Seevastu Juhan Partsi nõunik Kalev Vapper oli rahumeeli toetanud Eesti Lootsi nõukogu liikmena oma isiklikku jahtklubi ning sai selle eest tagasihoidliku 320-eurose rahatrahvi. Üks saab kuriteokahtlustuse, kuid teine, kujundlikult öeldes, riigifirma riisumise eest - vaid väikese ata-ata.

Niisiis on entusiastlikult käivitatud poliitiline vendetta, samal ajal kui Ida-Virumaal tapetud väikese Varvara mõrvar on endiselt tabamata. Võrdlus kõlab karmilt, kuid on kahjuks reaalsus.

Ma pole kindel, kas see on praeguse valitsuse (IRL ja Reform) juhtide juures üldse võimalik. Ilmselt mitte. Aga kõige olulisem on lähtuda põhiseadusest, mis ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Ja mõelda natuke järele: kuidas läks nii, et ei peetud ega peeta vajalikuks uurida elamislubade müüki Venemaale, praeguse siseminister Vaheri korteritehinguid, IRL-i Wismari tänava maja müüki, Estonian Airi rahapõletamist, Eesti Energia hiigelinvesteeringuid Utah' kõrbesse jne?

Ega rahvas ole rumal. Ükskord saadakse aru, kuidas ühed pretendeerivad sellele, et on teistest võrdsemad. Loodetavasti saadakse sellest aru pigem varem kui hiljem.

[fotoallkiri] USUB ÕIGLUSE VÕITU: Lauri Laasi võitleb paragrahviväänajatega. Foto: Urmi Reinde