Eesti vajab uut ajalugu

RALF R. PARVE,      19. juuni 2002



Ka ajalooteaduses kehtib põhimõte - kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Euroopa Liidu rikkurile Saksamaale ei meeldiks meie versioon 800-aastasest saksa orjapõlvest.

Eesti rahvale nii õnnetu 1940. aasta suvel said tellijad kätte akadeemik Hans Kruusi peatoimetatud Eesti ajaloo III köite, mis jõudis aegadeni, mil Peeter I hakkas endale Euroopasse akent raiuma.
Seoses Eesti okupeerimisega Peeter I järeltulijate poolt, said III osa tellijad raamatuköite vahel kirjakese esialgu veel likvideerimata jäänud Eesti Kirjanduse Seltsilt. Selles teatati, et köitest on välja jäetud Põhjasõda käsitlev peatükk, kuna "Eesti ajalugu on tihedas seoses praeguse Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu maa-ala ajalooga".
Eesti NSV ajalugu hakkasid nüüd kirjutama moskoviitidele kohapealsed ustavad punaakadeemikud selliseks, nagu Tðingis-khaani ja Peeter I õigusjärglased, Stalini kaasaegsed ja Moskva seda nõudsid.

Uus aeg nõuab jälle uut ajalugu

Seisame uue helge tuleviku, Euroopa Liidu lävepakul. Jälle ilmuvad välja uued ajaloojüngrid. Esmalt Mart Laar oma V klassi õpikuga. Seejärel põhimõttel - "Ajalugu tõestab, et ajalugu võib kõike tõestada", on oma saksameelsete versioonidega välja tulnud kolu-mnistid Kaarel Tarand ning Eerik-Niiles Kross. Alustades ristilipu ja Estlandi ideega, jõuti tõdemuseni, et võitnuks eestlased muistse vabadusvõitluse sakslaste vastu, oleksime tänaseks venestunud.
Ka ajalooteaduses kehtib põhimõte - kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Selge see, et Euroopa Liidu rikkurile Saksamaale ei meeldiks meie versioon 800-aastasest saksa orjapõlvest.
Leplike inimestena teemegi oma ajalooteadmistesse uued korrektiivid. Uue mõtteviisi kiiremaks omandamiseks pakukski "ainuõigeid" seisukohti, mis baseeruvad Krossi- ja Tarandi-poisi ajaloonägemustel.

Venelaste agent Lembitu

Kõigepealt peaks üle vaatama Sakala muistse maavanema Lembitu rolli meie ajaloos. Tõdeme, et tema näol oli tegemist ägeda eurovastasega. Muistse Sakala ja Ugandi maakonna eurovastased tulid 1217 välja ettepanekuga mitte euroopastuda ja võidelda läänemaailma väärtuste vastu seni, kuni "maal leidub aastavanune või küünrapikkune poisike". Tegelikkuses ja euroopalikus mõttes kujutas see üleskutse endast eesti genofondi teadlikku hävitamist. Lääne asemel vaatas Lembitu oma jüngritega üksnes itta. Küll lähetati saadikuid Novgorodi suurvürst Mstislav Mstislavitshi juurde, siis jällegi Smolenski või Pihkva venelaste manu. Ajutise relvaabi sildi all oleks see "abi" viinud täieliku venestumiseni.
1224 olidki venelased tulekul Tartu alla. Justkui oleks veel vähe olnud Jaroslav Targa poolt Jurjevi asutamisest 1030, nüüd taheti vürst Vjatshkoga Lõuna-Eesti ka venestada.
Võime tõdeda, et Lehola maavanem Lembitu oli ilmselgelt vene agent.

Jüriöö häbi ja Jäälahingu lein

Jüriöö "ülestõus" ja sellega kaasnev euroopalike väärtuste taaseitamine ja Lembitu on need tõigad, mida me Euroopasse minnes peaksime sügavalt häbenema. Igatahes Bornhöhe "Tasuja" tuleks täiesti unustada ja visata see ühte prügikasti Nossovi soperdisega "Lenin Sushenskojes". Ja kuidas kaasajal Euroopasse pürgides saaksime heaks kiita saksa välisinvestori varade teadlikku mahapõletamist 1343.a Jüriööl? Mis vajaks Euroopa Liitu saades muidugi kompenseerimist.
Muuseas, Jüriöö ülestõusu juubelit tähistasid pidulikult 1943.a. vaid Eestist Venemaale pagenud kommunistid!. Igatahes ajaloolase Mart Laari valitsus jättis selle häbiväärse sündmuse 650. aastapäeva tähistamata.
Küll aga peaksime edaspidi üleriikliku leinapäevana tähistama 5. aprilli, meenutamaks 1242 toimunud Jäälahingut. Võitlust, kus Liivi ordu, piiskopiväed ja taanlased kaitsesid ohvriterikkalt meid Aleksander Nevski anastuse eest. Visa vastupanu peatas pikemaks ajaks vene feodaalide tungi Eesti aladele. Nüüd võiks Peipsil avada 400le langenud rüütlile ujuvmonumendi "tänulikult eesti rahvalt". Oleme monumente nõukogulastele juba küll ja küll püstitanud, asi nüüd mõni ka sakslastele "õige asja" eest püsti ajada.

Willkommen in ESTland

Sakslaste tulek Eestimaale oli tõeline avanemine läänelikele väärtustele.
Ristirüütlid tõid meile kõik selle, mida meie euro-peeruvad poliitikud praegu taga igatsevad. Juba siis kujundati edukat Eesti brändi "Wilkommen in ESTland".
Meenutagem, et sakslased lõid Eestis tohutult uusi töökohti. Põlisrahvast õpetati välja ja esialgsest mässumeelsusest väljapekstuna leidsid tööd tuhanded opmanid, kiltrid, aidamehed, kupjad, köstrid, kellalööjad, tallimehed, karjased, köögitöölised, mõisakutsarid, -mampslid ja -aednikud.. Tohutult kasvasid välisinvesteeringud, puitonnide asemel alustati euroopalike, paest suurehituste rajamist. Tormiliselt arenes mõisaarhitektuur, tõrjudes looduslikult kaunimatest kohtadest välja talupoegade viletsad osmikud ja püstkojad. Tuhanded talupojad õppisid varemtundmatut kivitööd, kirjutades paekive ordulinnustesse turjal tassides oma anonüümse nime ajalooraamatutesse.
Sakslased tõid meile kultuuri ja tähestiku. Kohapeal suutsime me käiku panna üksnes "õ" tähe ning sellegi lõi täissakslasest Otto Wilhelm Masing. Kohalikud lembitud ei hoolinud haridusest. Kui praegu kipub meie ärieliit oma võsukesi saatma õppima läände, siis tolleaegses vaimupimeduse vältimiseks ja likvideerimiseks pidid sakslased eesti vanemate poegi lausa vägisi Euroopa õpingutele saatma.
Sakslased andsid meile oma raha - piiskopkonnad lasid kohapeal välja killinguid ja marku. Edenes teedeehitus, rajati uued kaubateed, välja kujunesid uued kaubalaod, kus rakendati euroopalikku know-how'd. Arenes väliskaubandus, mis tegi sakslaste elu Eestis üsnagi mõnusaks, ordurüütlid garanteerisid meie julgeolekut venelaste eest.

Võidupüha mahasalgamine

Eesti ajaloo veidrustel pole otsa ega äärt. Üle-eelmisel aastal võttis eelmine president Vabadussõjas armeeüksuse Landeswehri üle saavutatud Võidupüha kõrval häbelikult, kuid jõuliselt kasutusele eufemismi Maakaitsepäev. Ilmselt taoline sakslaste üle saavutatud suur võit võib meie praeguseid sponsoreid solvata.
Mis aga puutub maakaitseväelastesse, siis Eesti ajaloos on nendeks olnud hangude ning vikatitega halvasti relvastatud abitud talumehed. Nad said varem või hiljem tappa ja sugeda igasugustelt siia tulnud võõrastelt, nii taanlastelt, rootslastelt, poolakatelt, kui venelastelt, eriti aga sakslastelt.

Eesti ajaloolaste hordidele on vastavalt hetkeoludele antud vaid kaks valikut. Kas tõestada, et Tshudskoje ozero ühendab eestlasi suure vene vennasrahvaga või siis seda, et Peipussee on juba emakese looduse poolt paika pandud tõkkevall Euroopa idapiiril, mis takistab Venemaa tungi läände.
Paraku aga OMA EESTI AJALUGU pole peale 1940. aastat praegusel ajal suudetud, tahetud või osatud kirjutada. Ja kas üldse osataksegi, kui võtta kätte üks teatud 5. klassi õpik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)