Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond

JAAK ALLIK,      20. veebruar 2002




KESKNÄDAL AVALDAB RAHVA HÄÄLES ILMUNUD LOO KÄRBETETA

Loen kahte parteilehte - Kesknädalat ja Rahva Häält. Ilma igasuguse kontentanalüüsitagi on selge, et neis lehtedes väljendatavad seisukohad on mõeldud enam-vähem samadele valijatele. Inimestele, kel on üsna ühesugused mured ja lootused. Inimestele, kes pole rahul tänase Eesti sotsiaal- ega hariduspoliitikaga. Inimestele, kes arvavad, et valitsejatel on viimane aeg pöörata pilk välismaalt sisemaale. Inimestele, kes leiavad, et tänase Eesti maksupoliitika on ebaõiglane. Inimestele, kes on veendunud, et me vajame tõhusamalt toimivat riiki ja seega ka paremini finantseeritavat avalikku sektorit. Ka valimiseelsed lubadused, mida nende lehtede taga seisvad erakonnad on jaganud ja peagi jälle jagama hakkavad, on küllaltki kattuvad..
Lehti eristab vaenlase kuju, keda mõlemad näevad just teineteises. Kesknädal Mõõdukates ja Rahva Hääl Keskerakonnas. Ja vaenlase kuju üha kasvab, muutudes üha hirmuäratavamaks.
Mõõdukad olid ligi kolm aastat võimul ning näevad oma valimiseelsete lubaduste mitteküllaldase täitumise põhjust just senises koalitsioonipartneris Reformierakonnas. Keskerakond on nüüd võimul koos sama partneriga - Reformierakonnaga. Kas nemad suudavad selles koalitsioonis teha oma valijatele meelepärasemat poliitikat, näitab lähiaasta.
Esimesteks sammudeks on muidugi Mõõdukate väljavahetamine haiglate ja muude asutuste haldusnõukogudes ja tegevjuhtkonnas. Paraku peab tunnistama, et sellise tee on neile ette dikteerinud just Mõõdukate endi senine käitumine. Otsusele, mille langetas eksminister Eiki Nestor, kes määras näiteks Viljandi Maakonnahaigla 5-liikmelise nõukogu liikmeteks Vootele Hanseni ja Jaan J. Leppiku, annab ikka ausalt öelda tulla. Pole need lugupeetud isandad ju isegi mitte Viljandimaalt Riigikogusse valitud ning oma tervisehädasid ei satuks nad küll iilgi lahendama sellesse haiglasse (kas kohapealsed mõõdukad ja isamaalased polnud küllalt usaldatavad?).
Siiri Oviiri võitlus odavamate ravimite taastekitamise eest on aga muljetavaldav, sooviks kuulda, miks eelmine minister seda teha ei võtnud. Mida suudavad korda saata aga keskerakondlikud põllumajandus-, majandus- ja rahvastikuministrid, saab tõeliseks testiks kahe erakonna poliitika rahvalähedusest või siis ehk tegelikust sotsiaaldemokratismist.

Kujunenud poliitiline olukord paneb tahes-tahtmata mõtlema, miks ei võiks ka Eestis olla üks ja tugev sotsiaaldemokraatlik partei, mis päris kindlasti ja üsna suurelt ka eelolevad valimised võidaks. Seni on valijad andnud ju kõigil meie Riigikogu valimistel kokkuvõtva eelistuse just vasakpoolsete vaadetega erakondadele.

Keskerakond ei taha end millegipärast kuidagi sotsiaaldemokraatlikuks tunnistada (kuigi partei aseesimees Peeter Kreitzberg on seda siiski otsesõnu teinud). Soovitakse hoopiski astuda liberaaldemokraatlikku internatsionaali. Mõõdukad on küll sotsiaaldemokraatliku internatsionaali liikmed, kuid kodumaal häbenevad seda sõna samuti. Nii on ainsaks parteiks, mille nimes otsesõnu sotsiaaldemokraatia esineb, paraku Tiit Toomsalu juhitav Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. (Täpselt sama nimega erakonnad võitsid muide viimased valimised nii Leedus kui Lätis, kelle sotsialistlik minevik polnud ju eestlaste omast vähem hirmuäratav.)

Mõõdukaid segab Savisaar

Eesti olukord paneb mõtlema, miks ei võiks ka Eestis olla üks ja tugev sotsiaaldemokraatlik partei, mis päris kindlasti ja üsna suurelt ka eelolevad valimised võidaks. On ju valijad tegelikult andnud kõigil meie Riigikogu valimistel kokkuvõtva eelistuse just vasakpoolsete vaadetega erakondadele. Parempoolsed said nii 1992. kui 1999. aastal võimule tänaste mõõdukate taktikaliste otsuste tulemusena.
Ühtse partei olemasolu takistavat juhtide isikud. Mõõdukaid segab eelkõige Edgar Savisaar. Paraku on Mõõdukate liidrid Tarand ja Lauristin, kes Rahvarinde eesotsas koos Savisaarega rohkem kui ühe puuda soola ära sõid. Allakirjutanu ei saa kuidagi unustada, et just Tarand ja Lauristin olid 1990. aasta novembris tulihingelisteks Savisaare kaitsjaiks, kui Kallas, Kama jt enamlased-kelamlased pakkusid rahvaühtsuse valitsuse ideed, kus Savisaarele päris ausalt peaministri asetäitja koht oli reserveeritud.
Meie saime juba toona aru, et tolleaegse Rahvarinde (Savisaare) teerulli taktika Ülemnõukogus muutus eelkumavate ohtude paistel (meenutagem 1991. aasta jaanuarisündmusi Baltikumis) rahvusühtsust ohtlikult lõhestavaks. Tänased Mõõdukate liidrid arvasid siis teisiti ja toetasid igati peaministri autokraatiakallakut. Ilvese võiks selles kontekstis unustada, sest Vaba Euroopa toimetusejuhina võitles ta Savisaare (Rahvarinde) vastu juba 1980. aastate lõpul. Paraku võitles ta toona seega ka Lauristini ja Tarandi vastu.

Keskerakonda segab Ilves

Keskerakonda segab Ilves oma sisemaiseid probleeme eirava poliitikaga ning ka ebasõbralikkusega (või ükskõiksusega) Baltimaade ja Venemaa suhtes. Veelgi enam segab neid aga vanade sõprade Lauristini, Tarandi, Hänni jt lausa müstilise vihkamiseni ulatuv hoiak Savisaare suhtes. Ajaloos kangastub sulaselge paralleel bolshevike ja menshevike vahel, kus ühes parteis alustanud lõpuks üksteise needmiseni ja tapmiseni jõudsid. Pime viha osutus koguni nii suureks, et pärast äsjast (Savisaare poolt loomulikult silmakirjalikku) koalitsioonipakkumist astusid Mõõdukate liidrid hirmuga otse ämbrisse, jättes kasutamata võimaluse Keskerakonnale kaval poliitiline kahvel panna.
Tiit Toomsalut ja tema parteid ei paista kumbki suurest vasakpoolsest jõust tõsiselt võtvat, kuigi just sellel erakonnal võib praegu tekkida shanss võtta sisse nish, mida teised nii pelgavad.
Äärmiselt huvitav oleks jälgida, kust kavatsevad mõlemad erakonnad raha leida oma valimiste eel kindlasti suurejooneliselt väljapakutavate sotsiaalprogrammide täitmiseks. Eesti mõttetu militariseerimise prioriteetsus paistab neid esialgu igatahes ühendavat. Ilves hoidus kramplikult selgitamast, miks Eesti kaitsekulud peavad NATO-sse pääsemiseks just 2% SKP-st (sisemajanduse koguprodukt) olema, kui Ungari sai NATO-sse 1,6 % kaitsekuludega ja ka Läti, kus see suhtarv praegu vaid 1,3 % on, pole NATO-rongist sugugi meist kaugemal maas. Ehk selgitab seda nüüd uus kaitseminister keskerakondlane Sven Mikser?

Ühtemoodi olulised AIDS ja NATO

Ülemüstifitseeritud NATO-ga paistab asi aga üsna selge olevat. Kui sinna astumine halvendab USA ja Venemaa suhteid, siis me sinna astuda ei tohiks, sest nende kahe riigi head suhted on tegelikult meie ainus julgeolekugarantii. Kui me aga astume NATOsse kui Venemaa sõprade klubisse, nagu seda organisatsiooni hiljuti iseloomustas peasekretär Robertson, siis milleks peaksime selle rõõmu eest maksma 2%-ga oma SKPst, ehk tegelikult meie sotsiaal- ja haridusprogrammide rahast tühjaks imemisega?
On ju täiesti pretsedenditu, et isegi USA suursaadik haaras sule, püüdes Postimehes Eesti valitsejatele selgeks teha, et AIDS-i vastane võitlus peaks neile vähemalt sama oluline probleem olema kui NATO-sse trügimine. Mulle on jäänud ammu mulje, et meie mistahes hinnaga NATO-sse ajamise taga on tegelikult meile ebasõbralikud jõud Venemaal ja Läänes, kes on huvitatud sisemiselt ebastabiilsest ja nõrgast Eestist ja võib-olla ka püsivast pingest USA ja Venemaa vahel.
Kas pole aga samad jõud huvitatud ka Eesti sotsiaaldemokraatia lõhestatusest? Nagu nad on huvitatud ka sellest, et Eestis hästi mitu ja omavahel kaklevat vene erakonda olemas oleks, kelle ju eesti maksumaksjad läbi mõne riiklike institutsiooni ise kinni maksavad.

Toredaid inimesi mõlemas parteis

Keskerakonna ja Mõõdukate verine võitlus kattuva elektoraadi pärast on mõistetav. Kui mõelda puhtparteilise võimulolemise kontekstis, soovib kumbki, et teine parlamendis võimalikult vähe kohti saaks või veel parem - sealt üldse välja jääks. Kui aga mõelda, et isiklikust võimulolemisest on tähtsam, et mõlema erakonna üsnagi kattuvad programmilised eesmärgid võidule pääseksid, siis on selline võitlus lühinägelik ja lõppkokkuvõttes kahjulik mõlemale erakonnale.
Tunnen paljusid toredaid keskerakondlasi ja mõõdukaid. Ehk on mõlemad parteid nii tugevaks saamas, et oma liidrite foobiaid eirata ning mitte ennast vaenule provotseerida lasta? Küllap tähendaks see siis ka Keskerakonna praegusest suuremat demokratiseerumist ning Mõõdukate ka tegudes sotsiaalsemaks muutumist.
Vastasel korral tulevad ka pärast järgmisi vasakpoolseile võidu toovaid parlamendivalimisi Eestis taas võimule parempoolsed. Ja rahva enamik on oma lootuses taas petetud. Ning on ükskõik, kas siis Mõõdukate või Keskerakonna abil.
Mõlemad parteilehed tellisid minult poliitikaanalüüsi. Saadan selle loo ka mõlemasse lehte. Vahest lugejaskond (erinevalt potentsiaalsest valijaskonnast) veel ei kattu.

Mulle on jäänud ammu mulje, et meie mistahes hinnaga NATO-sse ajamise taga on tegelikult meile ebasõbralikud jõud Venemaal ja Läänes, kes on huvitatud sisemiselt ebastabiilsest ja nõrgast Eestist ja võib-olla ka püsivast pingest USA ja Venemaa vahel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)