Raamatu "Peaminister" 8. osa

20. juuli 2005


IX AUGUSTIPUTSH
Pilved kogunevad

Päevad enne putshi. Igaüks mäletab neid nii, nagu tema vaatepunktist paistis. Väga harva olen kohanud kirjutisi, kus osatakse näha toonaseid sündmusi suures plaanis. Veel vähem teha üldistusi. Mul on käepärast toonase pressisekretäri Juhan Hindovi mälestused "Neli päeva augustis", kirjutatud Päevalehele vahetult pärast putshi, 1990. aasta septembris. Samuti ajaloolase Kadri Musta bakalaureusetöö "Iseseisvuspäeva sünd", üks tõsisemalt võetavaid sel teemal Eestis tehtud teaduslikke uurimusi, koostatud juba ajaliselt distantsilt – üheksa aastat hiljem. Ning lisaks veel kümned muud uurimused, mälestused ja intervjuud.
Kevadeks olid intrid jaanuarikaotusest üle saanud ning kogusid taas jõudu. 8. aprillil 1991 pidas Tallinnas nõu interliikumise aktiiv. Seal kõnelesid ülemnõukogu liikmed Aksinin ja Kuznetsov ning vabariikliku streigikomitee liige Subortsev. Erukindral Aksinin, kes oli üks meie suuremaid vastaseid sõjaveteranide hulgas, pidas maha sõjaka kõne.
Nikolai Aksinin: "On vaja koristada Shevardnadze, Jakovlev ja Medvedjev. On vaja anda demokraatidele otsustav löök. On vaja teha jõudude ümberpaigutusi. Seda ütlen ma teile kui kõrgema auastme sõjaväelane. Kasutusele
võib tulla pantvangide võtmine. […] On vaja sünnitada uus Zhukov, et anda demokraatidele vastulöök. Meie vanema põlve veteranidel on, mida noortele edasi anda. On piinlik, kui leitnant Savisaar võidab kindrali. Tean midagi kindralstaabi plaanidest. Võin teile täie vastutustundega öelda, et armee ei jäta maha teid ega Baltikumi. […] Olen Gorbatshovi otsustusvõimetuse vastu. Kõik kompuutrid, mida N Liit ostis USA-st, annavad salajast informatsiooni satelliitidele ja sealt edasi läände. Seda ütlen ma teile täiesti ametlikult. […] Meil ei ole jäänud enam palju aega. Me võitleme. Meil on oma struktuur. Kui lahkume parlamendist, siis on meil oma organisatsioon, kus jätkame võitlust. […] Millal hakkame tegutsema? See on väga keeruline küsimus. Saadikuühenduse Sojuz presiidium võtab täna vastu otsuse. Kogan läks täna sinna, sest ta on presiidiumi liige. Me ootame tema tagasitulekut."

Dokumendi sellel Interliikumise kinnisel koosolekul peetud kõnede kohta said ministritest Meri, Vare ja Laanjärv, ülemnõukogu liikmetest koalitsioonifraktsioonide juhid Junti, Põldroos, Veidemann, Fjuk, Hänni, Jõerüüt ja ülemnõukogu asejuhataja Lauristin. Kõnedest selgus, et Moskva militaarringkonnad on moodustanud nn kõrgema päästekomitee ja määranud kindlaks päeva X, mida me tõlgendasime kui eriolukorra kehtestamise tähtaega. Saime teada, et päeva X eel kavandatakse Eestis pantvangide võtmist, sundimaks valitsust ja ülemnõukogu tagasi astuma ning loovutama võim nn päästekomiteele.
Vladimir Zhirinovski: "Mitte ainult Eesti, vaid ükski liiduvabariik ei saa sellel sajandil iseseisvaks. Järgmise sajandi keskel, nii viiekümne aasta pärast saame koos Euroopa riigi osaks. Ja kas on siin siis krahvkond või provints, see ei oma tähtsust."

Seda ütles ta vaid kuus päeva enne putshi!
Omavahel ennustasid intrid: paari kuu pärast algab suur inimvool Venemaalt Baltikumi, et hankida toiduaineid. See pidi olema üsna sarnane sõjajärgsete kotipoiste gastrolliga. Kavandasime vastukaaluks riigi elutähtsate objektide kaitse järkjärgulist tugevdamist, Kodukaitsele professionaalsemat väljaõpet, piiriteenistuse laiendamist, viisime sisse ka senisest tugevama reisijate kontrolli raudteel, et kotipoiste tulekut tagasi hoida.
Rahu 1991. aasta suvel ei olnud, poliitiline pinge ei langenud.
Mai lõpus saime N Liidu siseministri Boriss Pugo allkirjaga telegrammi, kus hoiatati, et miilitsatöötajate kasutamine piiri- ja tollipunktides on "N Liidu seadusandluse jõhker rikkumine, ahistab kodanike põhiõigusi ning loob ohu ühiskondlikule julgeolekule".
Eesti siseministrilt nõuti viivitamatult abinõude rakendamist, et miilitsajõudusid ja -vahendeid ei kasutataks Moskva silmis ebaseaduslike, endale tollikontrolli funktsioonid võtnud struktuuride tegevuses. Muidugi ei täitnud me seda korraldust, liiatigi ei olnud meil juba ammu enam miilitsat ja tollistruktuurid olid üles ehitatud vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. Seda järjekordset sõnakuulmatust meile ei andestatud.
Püüti tekitada paanikat. Suvised ajalehed kirjutasid "tundmatute isikute" rünnakutest piiri- ja tollipunktidele, relvastatud vene dessantväelastest Tallinnas Viru tänaval, kelle kohta ükski armee ülemus ei osanud selgitada, mis väeosa see Tallinnasse on toodud. Sagenesid Kirde-Eesti volikogude ähvardused.
24. juulil 1991 teatas Postimees Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva volikogude esimeeste pöördumisest, kus muuhulgas oli kirjas: "Piirkonna elanike seas muutub üha populaaremaks Narva-äärse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi moodustamise ja Vene NFSV-ga liitumise idee."
Me olime relvastatud piiriintsidendile väga lähedal, lausa ime, et seda ei tulnud.
Signaale saabus mitmesuguseid, sealhulgas ka täiesti vastakaid. Tookord ei olnud mingit mõtet arutada, kes valetab või kes räägib tõtt. Erinevad jõud ajasid väga erinevat poliitikat ning keegi ei teadnud, milliste tulemusteni see lõppkokkuvõttes viib.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)