Veri on paksem kui poliitika

Kesknädalale jäi siinkohal arusaamatuks, miks Toom, Loone ja Ivanova tõmbusid niivõrd tugevalt kaitseseisundisse. Vaevalt et Eestis seaks keegi kahtluse alla liitlaste poolt Natsi-Saksamaa purustamise õigsust. Ja need venelased, kes mälestavad Teises maailmasõjas hukkunud omakseid ja sugulasi, on igati õigustatud seda tegema.

Õigus on peaminister Jüri Ratasel, kes Toomile, Loonele ja Ivanovale saadetud kirjas märkis: „9. mail tähistavad osad eestimaalased ühe ebainimliku režiimi lõppu ja saabunud rahu. Teistele meenutab see pooleks sajandiks karmi Nõukogude võimu alla jäämist. See koos on meie ühine minevik.“

Mitte ükski eestlane, kelle esivanemad kogesid bolševistliku Venemaa korraldatud õudusi, ei saa tunda rõõmu Teise maailmasõja lõpust isiklikul tasandil. Jah, üldpoliitiliselt on tore, et Natsi-Saksamaa sai liitlaste poolt purustatud, kuid isiklikul tasandil 9. mai üle rõõmustamine tähendaks enamikule eestlastest sülitamist oma esivanemate kannatustele. See lihtsalt poleks võimalik! Paljudele eestlastele on see absoluutne veendumus, mis ei sõltu välisest – ei erinevatest poliitikatest ega poliitikute sõnadest. See veendumus on eestlastel sügavalt juurdunud hinges ega kao sealt mitte kunagi.

Eestimaal elavate eestlaste ja venelaste jaoks on veri alati olnud paksem kui poliitika. Kummalgil rahvusel tuleb lihtsalt lasta ilma vahele torkimata oma esivanemaid austada.

Kesknädal on kindel, et nii Yana Toom, Oudekki Loone ja Olga Ivanova kui ka Jüri Ratas ajavad kõik tegelikult ühte asja – nad on rahvastevahelise hea läbisaamise ja kodurahu poolt.

Jaga |