Ajakirjanduslik ärapanemine

HEINO KÄÄN,      27. veebruar 2008


Loen ajalehest: noore ajakirjaniku preemia nominent on Tiina Rekand 15. detsembri Postimehes ilmunud reportaazhiga „Võitlus isamaa eest: kino sai nii tänaval kui volikogus".

Mul on see reportaazh siiani meeles. Asusin seda huviga lugema, sest Tallinna linnavolikogu istungil, millest jutt käis, oli päevakorra põhipunktiks linna 2008. aasta eelarve. Loen ja loen, lõpuks on reportaazh läbi loetud, aga ma ei leia sealt ühtegi lauset linnaeelarve sisu kohta. Küll aga saan teada mitme linnavoliniku lipsu värvi; ka seda, kes ja kui palju Red Bulli purke tühjaks jõi, ja muud seesugust „teabeväärtuslikku".


Nüüd loen aastapreemianominentide nimekirja ja imestan taas. Mille eest? Eks see nõua muidugi omaette meisterlikkust – kirjutada pool ajalehekülge täis nii, et sõnagagi ei peatuta asja sisul! Aga kõrge zhürii? Kas noore ajakirjaniku kirjatükkide eesmärk peabki olema sisutu sõnadetegemine? Või said hindajad innustust „Leto sveti" hiljutisest menust?

Kasvatame noori ajakirjanikke nii, et jälle kord Keskerakonnale ja Savisaarele ära teha.

On muidugi toimetuse otsustada, kas leitakse võimalik olevat kaks lehekülge sõnamulinaga täita. Rikas leht, ise teavad! Ent see pole ju enam lihtsalt ärategemine Savisaarele. See on mingil määral näkkusülitamine oma lehe lugejatele, tuhandetele tallinlastele: teie linna eelarve pole väärt muud kui irvitamist! Mis siis nüüd tähtsam peaks olema, kas see, et Savisaarele järjekordne nätakas anda, või teha korralik analüüs, et asja parandada, lugejad selle nimel kaasa mõtlema panna?

Ju seda ärapanemist juba niigi liiga hakkab olema. Laar paneb Ansipile, Ansip paneb Partsile, IRL ja sotsid panevad Reformile, Ansip koos Savisaarega teeb ära Ilvesele. Ja Riigikogu haigutab, sest seaduseelnõusid ei ole ega tule. Ning kõik koos panevad tünga Eesti riigile, sest ärapanemine on tähtsam, kui ühine Eesti riigi hüveks tegutsemine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)