Totaalne tüdimus parteimängudest. Miks inimesed ei käi valimas?

ILLAR ALLA,      03. mai 2006


Eelmistel Riigikogu valimistel 2003. aastal käis 58,24% valijatest – hääletamata jättis 41,76 protsenti. Tallinna volikogu valimistel langes hääletanute hulk 50 protsendist allapoole. Samasuguseks tõotab kujuneda olukord eelseisvatel Riigikogu valimistel.
jurist

Kui valimisseadus jääb muutmata, siis Riigikogu valimistel osalevate valimisõiguslike isikute hulk ei ulatu 50 protsendini. Kas see tuleb 45 või 40 protsenti, on raske ennustada. Ülejärgmistel valimistel langeks osalejate arv juba alla 40%... Ka siis, kui valimistel osaleks ainult valitavad ise koos oma sugulastega, loetakse valimised ikka toimunuks – juriidiliselt on kõik korras. Ja riigikogulased võivad uhkusega öelda: "Meid valis rahvas!"
Valija aga on pettunud meie valimissüsteemis. Miks?

Arvestada tuleks häälte pingerida, mitte aga kandidaatide järjekorda

Valija näeb: tema andis hääle kandidaadi poolt, kes ei osutunud valituks, kuid tema antud häälega osutus valituks kandidaat, kelle poolt ta mitte kunagi poleks hääletanud. Seda tänu parteinimekirjale, kus teine kandidaat oli
eespool.
Kes isikukvooti täis ei saa, see läheb Riigikogusse parteinimekirja järjekorra alusel. Põhjendatakse seda asjaoluga, et meil on parteilised valimised ja hääled antakse parteidele.
Elu on näidanud, et parteinimekirjade koostamise aluseks ei pruugi olla inimeste tarkus, aktiivsus, võimekus mõelda riiklikul tasandil. Samas parteijuhtkond ei tea, kui asjalik, tark ja võimekas on perifeerias elav-töötav parteiliige, kes pannakse nimekirjas tahapoole. Sageli jäävad valitute hulgast seetõttu välja isiklikku arvamust omavad tublid kohapealsed töömehed. Ehkki viimastel valimistel oli keskmine isikukvoot üle 4 900 hääle, pääses Riigikogusse ka mõnesaja häälega.

Kandidaatide arvu tuleks piirata

Ühe partei kandidaatide arvu peaks piirama: kas 50 pluss 1 või 60 kandidaati.
Miks esitati 101 kohale üle 950 kandidaadi? Põhjus – et konkurents suureneks ja valitaks paremad – oleks hea. Tegelikult aga, mida rohkem kandidaate, seda enam killustuvad hääled. Seega saab iga kandidaat vähem hääli ja vähem isikuid kogub isikumandaadiks vajaliku häältearvu täis, et n.ö otsehäältega Riigikokku saada. Seda enam pääseb mõjule parteijuhtkonna poolt koostatud nimekiri.
Enamik pääses Riigikogusse parteinimekirjade järjekorra alusel – tähendab need, keda vajas partei juhtkond, mitte aga ei valinud rahvas. Kes osutub valituks, seda otsustab partei juhtkond, mitte aga valija, kes peaks olema kõrgema võimu kandja.

Parteivahetajad lahkugu Riigikogust

Riigikogu liige, kes valimistevahelisel perioodil vahetab parteid, peaks lahkuma Riigikogust; tema asemele asugu sama partei nimekirjast järgmine.
Paraku nii see pole. Ehkki meil on parteilised valimised, on Riigikogu praeguse koosseisu ajal parteid vahetanud 10 inimest, kuid nad on Riigikogus edasi. Seega nad ei esinda neid parteisid, keda pooldas valija. Rahva tehtud valik ei oma seega tähtsust.
Tervelt 10% valijaist on seega petta saanud: valija hääletas ühe erakonna poolt, temalt hääle saanud läks üle teise parteisse ja viis saadud hääle kaasa sellele parteile, kelle vastu valija hääletas. Kui meil oleksid isikuvalimised, siis sellist probleemi poleks.
Et meil praegu on parteilised valimised, peaksid parteid vahetanud Riigikogu liikmed lahkuma Riigikogust. Seda enam, et hääletamisel Riigikogus ei lähtu hääletajad isiklikust arvamusest, vaid peavad alluma erakondlikule distsipliinile ja hääletama nii, nagu partei käseb.

Partei vastutagu oma lubaduste täitmise eest

Enne valimisi esinevad parteid oma programmidega, kus voolavad kissellijõed ja kerkivad pudrumäed, seejärel aga ei mäleta enam oma lubadusi. Heidetakse paari parteidega, kellega lubati olla surmavaenlased. Paljud valijad pooldasid mingit erakonda ainuüksi sellepärast, et see lubas pidada kompromissitut väitlust teise parteiga, kuid hiljem lubaja-partei hoopiski asub koalitsiooni varasema konkurendiga.

Keda ma valisin?

Riigikogu liige peab kohtuma vähemalt kaks korda aastas oma valimisringkonna valijatega. Ent side valija ja tema poolthääle saanu vahel puudub. Tihti hääletaja ei teagi, kes pääses Riigikokku tema antud häälega. Valija andis oma hääle kandidaadi poolt, kes ei osutunud valituks, ja tema poolthääl kandus parteinimekirjas edasi – kuid kellele? Viimastel valimistel oli 963 kandidaati – valituks osutus 101 riigikogulast. Järelikult läksid 862 kandidaadi poolt antud hääled üle – kellele? Ei tea seda hääletaja ega tea seda ka valituks osutunu. Seetõttu näevad valijad kandidaate valimiseelsetel kohtumistel ja seejärel jälle nelja aasta pärast – järgmiste valimiste eel.

Riigikogulasi peaks saama tagasi kutsuda

Valijatel puudub oma saadiku tagasikutsumise õigus. Kui kord oled juba valitud Riigikokku, siis võib vabalt minna Kariibi mere saartele pikale puhkusele – palk jookseb nagunii. Lisaks veel ametlik puhkus ligi pool aastat aastas. Lisadena kompensatsioonid 10 000 krooni ulatuses lõbusate ööde veetmise eest, riigikogulase autoliisingu eest, bensiini eest kuu jooksul autoga ümber maailma sõitmiseks jne. Aastas piisab käia Toompeal kuu või kaks – ikka saad üle viie keskmise kuupalga kuus. Võid olla kui tahes ebamoraalne – keegi ei saa sind tagasi kutsuda.
Saadikute tagasikutsumise õigus on aga hädavajalik. Tagasikutsumise aluseks võiks olla riigikogulase poolt valimistel antud häälte arvuga võrdne (või 75% sellest) tagasikutsumist pooldajate arv valimisringkonnas, kust saadik Riigikokku valiti.

Sarnaseid lubadusi andvaid parteisid on paljuvõitu

Kelle või missuguse partei kandidaadi poolt hääletada? Varakamate huvide eest (20–30%) seisavad nii reformarid ja isamaaliitlased kui ka respublikaanid. Alla keskmise palgaga inimeste huve need parteid ei kaitse. Isamaaliitu võivad kuuluda (nime poolest) rahvuspatrioodid, ehkki tegelikkuses on isamaalisusega sellel parteil sama palju ühist kui teistelgi. Üle poole eestimaalaste huve esindavad Keskerakond, mõningal määral sotsiaaldemokraadid, maal enamasti Rahvaliit. Ehkki erakondi on piisavalt, on suur osa rahvast parteides pettunud, sest nende valimiseelsed lubadused lähevad valimisjärgsest tegevusest väga suures osas lahku. Tekkis meil näiteks Res Publica, kellel olid esialgu väga õilsad ja lootustandvad lubadused. Siis aga selgus aga, et neil on ka Lihula "ausambaskandaal", suhkrutrahvid, häälte ülesostmine jne.

Millal hakkab rahvas valimas käima?

Oletame, et need, kes ei tunne huvi valimiste vastu ja kel on ükskõik, kes võimul on, moodustavad 10–15% valijatest. Valima tuleb ligi 50 protsenti. Aga 35–40% ei tule valima ilmselt nende seitsme punkti pärast, mis said eespool ära toodud. Nimetatud küsimuste lahendamine tõstaks valijate aktiivsust ja Riigikogu kvaliteet paraneks.
Olukord ei muutu enne, kui muudetakse valimisseadust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)