Eesti - hiigelpeaga kääbus

ANTS TAMME,      23. jaanuar 2008


Aastavahetuse eel avaldas Harju maavanem ilmset rahulolu selle üle, et Tallinnasse ja seda ümbritsevale Harjumaale on koondunud elama-töötama ligi pool kogu Eesti elanikkonnast.

Kui sõita ümber Tallinna mööda ringteed, võib mõnekilomeetriste vahedega näha põldudele rajatud kõledaid pappmajade kogumeid või viitu, mis osutavad lähedusse rajatavatele „uusasumitele". Enamikus nendest kiirkorras vorbitud, peaaegu vundamendita majakestest elab Lõuna-, Kagu-, Ida-, Lääne- või ka Kesk-Eestist pealinna ümbrusse parema põlve otsingul siirdunud inimesi, kes Tallinnas tööl käies ja sinna lapsi eelkooliasutusse või kooli vedades ummistavad niigi ahtaid liiklusteid.

Loodus tühja kohta ei salli

Tallinna ja tema ümbruse kiirarengul (pelgalt kas või elamuehitusbuumi põhjal otsustades) on ülejäänud Eesti suhtes aga hoopis teistsugune, vaata et lausa tagurpidine tähendus. Sest mida enam koguneb aktiivsem osa elanikkonnast pealinna ja selle ümbrusesse, seda vähemaks jääb tegusaid inimesi mujal Eestis.

Seisaku või mahajäetuse (loodetavasti ajutise?) märke ei pea tingimata otsima Valga- ja Võrumaalt. Mindagu kas või endisele Lõuna-Harjumaale, nüüdsele Raplamaale, ja sõidetagu läbi vähekasutatav, rohkem kui paarikümne kilomeetri pikkune teelõik Alust Varbolani. Mullusügisestest muljetest mäletan, et kuigi selle tee äärsed talud või muud hooned olid (on) veel enamasti kasutuses, on suur osa teeveersetest suurtest põldudest (vähemasti Raplamaa piires) juba mitu aastat üles harimata, kasvatades ohakaid ja tarnu.

Tühjaksjäänud põllud nutavad

Samal ajal on teravilja, sealhulgas rukki kasvatamine muutunud majanduslikult üpris kasulikuks, ja teraviljanappuse tõttu maailmaturul on Eestiski leiva-saia hind justkui pärmi peal aina kerkimas. Oleks vaid neid, kes Eestis seniajani söötis-võsastumas seisvad põllud üles hariksid ning sinna otra, kaera, nisu ja rukist külvaksid… Aga paljud ennast linnamelust peibutada lasknud ja maalt Tallinna kanti elama läinud noored mehed ei mõtlegi enam maaelu juurde naasta ning söötis nurmesid taaskultuuristama hakata.

Kui viiekümnendatel aastatel Raplas keskkoolis käisin, nentis meie geograafiaõpetaja Aino Puskar Austriat käsitledes: see riik on nagu hiigelpeaga kääbus – pealinn Viin on tema jaoks ülemäära suur. Ega Eestigagi nüüd lood paremad ole. Kui pealinnas ja selle ümbruses elab-töötab juba ligi pool riigi elanikkonnast, siis on pealinn riigi jaoks ülemäära suur. Kui Viini suuruse põhjus tuleneb Austria ajaloost (tegemist oli endise Austria-Ungari impeeriumi pealinnaga), siis Tallinna ja eeskätt seda ümbritsevate valdade elanikkonna ülemäärase kasvu põhipõhjus seisneb asjaolus, et nüüdis-Eestis sisuliselt puudub arvestatav regionaalpoliitika.

Kui kaua tohib olla regionaalpoliitikata?

Kui pärida regionaalministri büroost, mida on ette võetud (või võetakse) maapostkontorite sulgemise ja väikeste maapoodide kinnipaneku pidurdamiseks, laiutatakse vastuseks vaid käsi. Selles asutuses ei teatud isegi seda, kui palju (või vähe) meil üldse külapoode ongi. Aga koolide, postkontorite ja eriti poodide kadumine tähendab saatuslikku hingekellalöömist elule kogu paikkonnas. Ei saa ju vanuridki enam elada seal, kus riik on lasknud elul lausvõimatuks muutuda, neil tuleb siirduda kas valla hooldekodusse või laste juurde pealinna...

Enne jõule sain kokku endise riigikoguliikme Elmar-Johannes Truuga, kes oli just naasnud pikemalt ringsõidult Lõuna-Eestis. Mida neis paigus võis näha-kuulda? Truu vastas, et seal, kus poed veel lahti, võib liigagi tihti kohata vaid õlut libistavaid päevavargaid. Kes vähegi viitsib-tahab tööd teha, on läinud kas Tallinna, Soome, Norrasse või Iirimaale...

Aastavahetusel täitsid valdava osa tele- ja raadioeetrist ning leheruumist Eesti valitsejate ennasttäis eduraportid: Eestil läheb hästi, Eestil läheb väga hästi, Eestil läheb üha paremini…
Kas ikka läheb? Pigem läheb Eestis hästi tema valitsejatel, kelle palgad uue aasta algusest alates vähemasti kümne või viieteistkümne tuhande krooni võrra tõusevad. Küllap on neil seda väga-väga vaja, sest nad kiidavad ennast (ja ilmselt ka söövad) lausa mitme suuga. Pensionärid peavad aga oma mõnesajakroonist pensionitõusu laushinnatõusu-rallist hoolimata ootama veel 1. aprillini.

/Selgituseks: Ants Tamme kirjutis saabus toimetusse hulk päevi enne seda, kui regionaalminister Vallo Reimaad asuti vahetama Siim-Valmar Kiisleri vastu./


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)