Tarmu Tammerk: meedia peab vastutama inforuumi eest

Arvestades valimistulemusi jaguneb Eesti kaheks, kuid meediavälja on hõivanud pigem üht poolt esindav ajakirjandus. Kas olete selle käsitlusega nõus?

Valimiseelsetel aegadel on Eesti ajakirjandusel olnud tendents kalduda paremale. Ennekõike puudutab see üleriigilisi väljaandeid. Probleemi poleks, kui ajakirjanike või väljaannete parteilised eelistused jääksid arvamuslehekülgedele või arvamussaadetesse. Murekoht on siis, kui parteipoliitilised sümpaatiad väljenduvad uudistevalikul.

Kui end sõltumatuks nimetava väljaande uudistevalikul on näha parteilist hoiakut, on tegu ajakirjanduseetika rikkumisega. Inimesed ei saa adekvaatset informatsiooni ühiskonnas toimuvast. Pärast valimisi tavaliselt olukord meedias normaliseerub.

Et siis tullakse igapäevaelu juurde tagasi?

Tõesti, siis sõidetakse jälle reeglite kohaselt. See näitab, et ajakirjanikud tegelikult tunnevad ajakirjanduslikke reegleid. Ent mida lähemale järgmised valimised jõuavad, seda enam võib meedias kohata vigu. Paljukirutud “kallutatus” ei ole omane vaid Eesti ajakirjandusele. Küsimus on, kas ajakirjandusväljaanded seda ka tunnistavad. Mu meelest jääb väheks, kui pärast valimisi tehakse lihtsalt aus nägu ette, justkui oleks kõik korras.

Sporti kajastades on võimalik jääda sõltumatuks, aga kas poliitikat ja majandust vahendades pole sõna “sõltumatu” tarvitamine illusioon?

Ühiskonnaasju kajastades ei ole võimalik olla täielikult sõltumatu, kuid ajakirjanikud peaksid ideaali poole püüdlema. Hea ajakirjandustava on ju ka ideaal, mida täiesti puhtal kujul harva kohtab.

Konflikti osapooltele tuleb alati anda võimalikult võrdselt sõna. Uudisteajakirjanik ei tohi lasta ennast mõjutada isiklikest sümpaatiatest. Mõjub ju inimeste petmisena, kui reporter elab oma tööd tehes välja antipaatiaid mõne ühiskonnategelase suhtes. Mine siis parem ausalt ise poliitikasse ja võitle seal oma võitlusi!

Kui võtta viimased aastad, siis millises suunas ajakirjanikud ideaaligavõrreldes on liikumas?

2008. aastal ollakse kindlasti teadlikumad hea ajakirjandustava reeglitest kui näiteks 15 aastat tagasi, mil uudise ja arvamuse ühtesegamine oli tavaline praktika. Praegu sellist segu enam eriti ette ei tule. Kuigi valimiseelsel ajal on mõnikord suurtes üleriiklikes kanalites tunda, et uudismaterjali esitletakse suunitletult: “See on must, see on valge, just nii pead sa, lugeja või vaataja, seda mõistma!”

Aga vaatame kasvõi mõnda ajalehe Kesknädal viimase aja lugu. Nendes võib kohata kokteili, kus raske mõista, kas tegu on uudise või arvamuslooga.

Näiteks 27. veebruari esilehe artikli pealkiri “Seppik pöördus politseisse ja prokuratuuri” on justkui uudisloo pealkiri. Tahaksin siis loost teada saada fakte. Kuid artikkel esitab hoopis väiteid, nagu: “Pealtnägija“ saates püüdis poliitilise käsu saanud ajakirjanik Mihkel Kärmas halvustada Keskerakonna liikmeid bordellide teemal. Mida tähendab “poliitilise käsu saanud ajakirjanik”? Selline ilma allikata õhku visatud hinnang ei tohiks olla uudisloo osa.

Või teine väide samast artiklist: “Pealtnägija“ saade tegi maksumaksja raha eest Reformierakonnale musta tööd. See on jälle puhtalt hinnang, kusjuures üsna karm! Kuna viidet allikale pole, siis tuleb seda lugeda artikli autori isiklikuks seisukohaks. Selles loos on läbisegi mingid konkreetsed teod (pöördumine prokuratuuri), spekulatsioonid (kes on kellelt justkui tööd tellinud) ja elemendid köögilaua äärsest meediakriitikast. Nagu kapustnik.

Postimees oma internetiväljaandes küttis lugejate kirgi, teatades, et sama päeva õhtul paljastatakse bordelliäris tuntud Keskerakonna poliitikud, mis aga osutus blufiks. See oli räige spekulatsioon, millega sihilikult kahjustati Keskerakonna mainet.

Olen nõus, et seoses selle loo meediakajastustega internetis köeti üles avalikkuse ootusi, et paljastatakse Keskerakonna oluliste tegijate seosed bordelliäriga. Saate eetrisseminekul ja põhjalikumate artiklite ilmumisel selgus, et mängu polegi segatud abilinnapead või muud tähtsad tegelased, nagu meediast algul mulje võis jääda.

Kui Keskerakond institutsioonina on loo keskmesse tõstetud, oleks võinud seal sisalduda ka näiteks erakonna peasekretäri seisukoht. Selliste allikate kaasamine on vajalik, kui kinni pidada heast ajakirjandustavast.

Pöördume korra Kesknädala juurde üldisemalt tagasi. See on ajaleht, mis defineerib end kui “rahva poliitikaleht”. Vabariigi aastapäeva eel õnnitles Kesknädal esiküljel presidendilt teenetemärgi saanud keskerakondlasi. Miks ei õnnitletud rahvaliitlasi, sotse või hoopis reformierakondlasi? Samas on vaadete paljususe seisukohalt hea, et Eesti ajakirjandusmaastikul on Kesknädal olemas. Lehe tulek tekitas elevust. Viimasel ajal tundub ambitsioon küll kokku kuivanud olevat.

Kas võime Kesknädala ja nüüd Kalev Meedia tegevuse alustamisega meediaturul teatud paralleele tõmmata?

Teatud paralleele on. Kesknädala tulek aitas kaasa sõnavabaduse arengule Eestis. Seisukohad ja vaated, mis kippusid peamisest meediavoolust kõrvale jääma, leidsid nüüd regulaarset avaldamist. Samas on Kesknädalas liigselt lahmimist ja zhanride ebaprofessionaalset segamist, mis tekitab ajakirjanduseetilisi probleeme.

Kalev Meedia tulek eelmisel aastal mõjus nagu kivi viskamine tiiki. Olemasolevas meediasüsteemis oli tekkinud uimastav rahulolu. Pean silmas just ühiskondlik-poliitilist tausta, sest reklaamiturul on meediakanalite vahel ikka olnud võitlus. Aga paremkaldeline peavoolumeedia ning ka mitmed poliitikud sattusid küll kergesse paanikasse. Oldi kõhkvel, et äkki tekib alternatiivne meediavaade. Arutleti ka selle üle, et peale poliitiliste muutuste kaasatoomise võib meediaturul ka reklaamiraha ümberjagunemist tulla.

Milline roll on Kalev Meedial tulevikus täita? Kas ta täiendab praegust meediat, vastandub sellele või loob uue mõõtme?

Kalev Meedia algus on olnud üsna aeglane. Märkimisväärseid muudatusi ei ole seni meediamaastikule jõudnud. Elevus on hajunud (siiski on kired veel üleval Tallinna rahaga tehtavate Kalev Spordi poliitikasaate kohal). Meediatarbijad pole ilmselt aru saanud, mida uut või erinevat Kalev Meedia väljaanded suudavad pakkuda.

Kas teie arvates on olnud viga, et Oliver Kruuda pole otseselt oma jõudu ühendanud Keskerakonnaga? Ta on küll flirtinud Keskerakonnaga, aga mitte „kihlunud“.

Ei, seda ma ei arva. Kui rääkida Kruuda meediagrupi tulevikust, siis üks tee võiks olla see: Kalev Meediast saab lahtisti, mis aitab kommertsmeedial ravida klammerdumist poliitiliste stereotüüpide külge. Eespool rääkisime, et üleriigilises meedias on eriti enne valimisi näha paremale kraavijooksmist. Eelmisel aastal küttis Kalev Meedia avalikkuses üles ootust, et soovib oma ühiskondlik-poliitilist sisu omavate kanalitega pakkuda sõltumatut alternatiivi. Praegu pole Kruuda grupp veel jalga ukse vahele saanud.

Kuidas hinnata meelelahutuse rolli tänases Eesti meedias?

Meelelahutus tungib tugevalt peale. Kõige enam segab, kui ajakirjanduses kaovad piirid asjaliku info ja tolategemise vahel. Lõpuks juhtub ühel päeval nii, et mitte ainult infosulus mitte-eestlased jooksevad valehäire peale kroone välisvaluuta vastu vahetama, vaid seda teevad kõik.

Meediaväljaannetel peaks olema vastutus inforuumi eest, mida nad kujundavad. Praktikas paraku nii pole, kui mõnda viimase aja näidet vaadata. Aktiivselt viljeleb „kollase mõttetuse sundsöötmist rahvale“ Postimees. Seda tehakse ajalehe internetiväljaande kaudu, aga see jõuab lõpuks ka paberlehte. Teiste meediakanalite veebiväljaanded ei tegele nii metoodiliselt „heeringa“ ja „kreemitordi“ vaheliti asetamisega lugeja taldrikule. Kui kõrvuti on näiteks Enn Soosaare kolumn poliitikategemise olemusest ja tähtis teade Paris Hiltoni trussikutest, mis see on? See ongi „sundsöötmine“.

Miks meelelahutust niimoodi jõuga peale surutakse?

Raha ennekõike! Mida rohkem klikke internetis, seda rohkem reklaami! Aga tagajärjena toimub infoväljal sogase vee ja müra tekitamine. Siin on oht, et nii kasvatatakse inimestes „meediahamburgeri“ söömist. Need meediatarbijad ei tunne enam maitset, peaasi et midagi kõhusoppi saaks. „Meediahamburgeri“ sööja jaoks on võrdse kaaluga uudised, et valitsus astus tagasi ja et anusaagimil polnud jälle aluspükse jalas.

Mingis mõttes noort põlvkonda ju debiilistatakse sel moel...

Uus meediatarbijate põlvkond erineb eelmisest nagunii. Küsimus on, kas meedia tunnetab muutumistes oma rolli. Kas ta peab mingitele suundumustele lihtsalt järele andma, sest kasumiplaan vajab veel suuremat ületamist? Kollase materjali sundsöötmise taga on alasti kommertshuvi. Avalik-õiguslik ringhääling on selles mõttes kui majakas, mis aitab kogu meedial kurssi hoida, sest ta ei ole niimoodi turujõudude mõju all. Rahvusringhääling hoiab teatud puhtaid zhanre, mis kommertsmeedias kergesti kollaka karva omandavad. Elava organismina muutub ka Rahvusringhääling, aga ta annab siiski teatud kindlustunde ajakirjanduslike standardite osas.

Sõna “ärapanemine” on minu jaoks täna üks meedia märksõnu. Kas vaatajale jääb atraktiivseks meedia, mille peamiseks sisuks on konkreetsete inimeste tampimine? On see üldse ligitõmbav või pigem tarbijale pealesunnitud valik?

Nn ärapanevate saadete ja lugude populaarsus on tõesti suur. Tuleks aga vahet teha, mis on põhjendatud ja eesmärgistatud kriitika avaliku elu tegelaste pihta, mis aga lihtsalt inimeste mõnitamine mõnitamise pärast. Näiteks “Pehmed ja karvased” sai oma alguspäevil palju kriitikat, ent nüüd on ta omaksvõetud saade.

Võrreldes nõukogude ajaga on naljarubriigid ja -saated aastal 2008 ühekülgsemad. Tsensuuri tõttu sai satiiri kaudu asju läbi lillede öelda. See oli omaette kunst ja rahvas oskas sellest aru saada. Praegu võetakse avaliku elu tegelase teleesinemisest üks keelekomistus välja ja sellega mängitakse lõputult. Lõpuks muutub see konkreetse inimese mõnitamiseks või laiemalt inimväärikuse alandamiseks

Milliseid sanktsioonimeetmeid siin näete?

Kui üldse sõna “sanktsioon” kasutada, siis räägime pehmest sanktsioonist ehk meedia eneseregulatsioonist. Kui inimesed leiavad, et nende õigusi on rikutud, peaksid nad kohe pöörduma toimetuse poole selgituse saamiseks. Kui rahuldavat vastust ei saa, on mõtet edasi pöörduda näiteks Pressinõukogusse. Rahvusringhäälingu kohta käivaid ettepanekuid ja pretensioone lahendan ajakirjanduseetika nõunikuna mina.

Kui neist kohtadest rahuldavat vastust ei tule, on võimalik ka kohtusse pöörduda. Kuid see on keerukas protsess. Mida ametlikumaks oma kaebus teha, seda rohkem avalikku tähelepanu sellele tuleb... Ja kõrgendatud avalik tähelepanu võib inimesele hoopis kannatusi juurde tuua.

Hea lahendus on, et meedia sees ilma välise surveta tõmmatakse piir, millest üle ei minda. Avaliku elu tegelased aga jäävad ikka paroodiasaadete ja pilarubriikide objektiks; see käib neil palga sisse.

Nn tavalised inimesed aga alati ei tea, millised õigused nendel meediaga suhetes on. Rahvusringhäälingus viin Vikerraadio eetris üks kord kuus läbi saadet „Meediatund“. Eesmärk on kuulajatele teadvustada, kuidas meedia toimib.

Iga meediatarbija peaks end kursis hoidma sellega, mis meedias toimub. Meedia käes on üha enam võimu. Hea on teada, kuidas seda kasutatakse.

Jaga |