Kas vargad varastasid varga tagant?

HEIMAR LENK,      05. juuni 2002


Tiesenhauseni maja loo puhul tundub see nii olevat. Eesti Ekspress tõi möödunud nädalal Toompea serval asuva ajaloolise maja pettusloo avalikkuse ette ja paljastas vargakamba tegelased. Ajakirjanduslik uurimus on mõjuavaldav ja see trumpab üle kaitsepolitsei uurijate töö.
Ekspress nimetab lehe avaartiklit kogu tõeks Tiesenhauseni maja kohta. Kuid Kesknädal pole sellega nõus. Kogu tõde 10 miljonilise kinnistu kohta on hulga karmim ja puudutab rohkemat, kui seda vaid üks Toompea aadlimaja.
Kesknädal väidab, et proua Dorothea Tiesenhausenil pole mingit õigust seda maja endale tahta. Seadus ei luba tal seda teha, kuigi ta juba üritas ja ennast koos oma advokaadiga varastega ühele pulgale seadis.
Kesknädala arvab, et kunagi Tiesenhausenitele kuulunud maja tuleks taas munitsipaliseerida ja Tallinna linnale tagasi anda.

Ekspressi tõde Tiesenhauseni majast on poolik

30. mai Eesti Ekspress avaldas kaasakiskuva loo Toompeal Kohtu t. 12 asuva nn. Tiesenhauseni maja kinnisvara pettuse kohta. Tegemist on umbes 10 miljonit maksva kinnistuga, mida endise omaniku krahvisoost järeltulija Dorothea Tiesenhausen tagasi taotles, kuid mille sulid passivõltsimise ja libavolinike kaudu omandasid. Kui proua Dorothe mõni aasta tagasi enda omaks pidavat maja Toompea vaateplatvormi kõrval vaatama tuli, oli vanaproua üllatus suur, kui kuulis, isamaja hoopis võõrastele kuulub.
Omandivaidlus jõudis kohtusse, asja uuris kaitsepolitsei, kui konkreetse tulemuseni ei jõutud. Kuigi ametivõimud olid kogu selle aja seisukohal, et väidetav õigusjärgne omanik maja tagasi peaks saama. "Kui Eesti riik sellist situatsiooni välja kannatab, siis ei olegi see riik vaid külanõukogu," hüüdis abilinnapea Rein Lang kõlavalt 25. veebruari Eesti Päevalehes. Kuid ei riik, ega linn asja lahendada ei suutnud.

Eesti Ekspress otsib tõde

Nädalalehe ajakirjanikele tuleb au anda. Eelmise nädala Eesti Ekspress, mis on Tiesenhauseni majaloo vastu kogu aeg elavat huvi üle näidanud, tõi vargusloo päevavalgele.
Sulid lavastasid notar Sirje Rõõmu büroos terve näitemängu ja tõid sinna liba Tiesenhauseni, kes volitas libahärrat Toivo Toimi oma maja müügiasju vormistama. Notar Rõõm vormistaski tehingu. Samas lavastati ka maja eest sularahas maksmine. Notar ei märganud ei võltsitud passe, ei vale proua Tiesenhausenit, ei libavolinikku, ei rahanukuga ehk ilma tõelise rahata arve klaarimist. Pärast seda teatertehingut, müüakse maja veel kaks korda edasi ja täna on tema heauskne omanik Osaühing Pankrannik, mis kuulub 29 aastasele Tiit Kurvitsale.
Termin heauskne omanik, on omal ajal Riigikogu poolt ellu kutsutud väljend, mis tähendab ostjat, kes ei pruugi teada, et tema pool ostetud kinnistu varastatud on. See termin on omandireformi käigus olnud suureks abimeheks igasorti sulidele, kes maju omanikelt välja petsid ja need siis kiiresti edasi müüsid.
Ekspress andmeil viivad kõik pettusniidid Tatari tänaval asuva Belfordi õigusbüroo juurde. Väidetavalt just selle büroo 34 aastane omanik Marian Vahuri töötas välja lihtsa skeemi, kuidas krahvisoost vanaproualt talle väidetavalt tagastamisele kuuluv maja nina alt ära napsata.

Ekspressi tõde jäi poolikuks

Nii populaarne nädalaleht, kui kaitsepolitsei, kui kohus on kahe silma vahele jätnud ühe väikese, kuid äärmiselt olulise detaili. Kinnisvara petised varastasid maja krahviproualt, kellele see maja mitte kuidagi kuuluda ei saanud.
Belfordi büroo kiirustas passide võltsimisega ja libavolinike otsimisega vaid ühel põhjusel. Kardeti, et Tallinna linn kohe-kohe tagastab kinnistu uuesti õigusjärgsele omanikule. Kardeti, et Dorothea Tiesenhausen saab taas kunagi tema isale Paul Rudolf Tiesenahusenile kuulund maja endale. Kardeti, kuid ei teatud, et seda asja juhtuda ei saa. Ei ajaleht, kaitsepolitsei, kohus ega Belfordi büroo ei saanudki siis veel teada, et Tiesenhausenitele on see maja kord juba kompenseeritud. Nimelt siis, kui Dorothea koos Paul Rudolfiga Tallinnast 1941. aasta veebruaris laevaga lahkus. Nad lahkusid siit kui Saksamaale ümberasujad, kelle mahajäetud vara saksa usaldusvalitsus vastavalt Hitlerliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud leppele üle võttis.
Omandireformialuste seadus 1941. aasta ümberasujaile vara tagastada ei luba, kuna see on reguleeritud vastavalt riikidevahelisele leppele. Enamik selle kategooria ümberasujaist sai mahajäetud varanduse katteks maad Poolas, maju või vastavat kompensatsiooni Saksamaal. Seda, et seadus poolt ei ole, pidi teadma ka proua Dorothea, kui ta oma Toompea maja tagasi nõudma hakkas. Vähemalt oleks pidanud seda talle ütlema tema advokaat Margus Heek.
Praegusel juhul tuleks majanõuet vaadelda kui ebaõnnestunud vargust või pettuskatset Tallinna linna vastu ja selle eest peaks asjaosalised vastutust kandma. Kaunis ajalooline maja Toompea serval tuleks aga taas munitsipaliseerida ja Eesti Vabariigi pealinna omandisse anda.

Tõend arhiivist: 30. aprillil sai üks Tallinna advokaadibüroo teatise Venemaa Välisministeeriumi arhiivist, mis sõnaselgelt tõendab nii Paul-Rudolfi Tiesenhauseni kui Dorothea Tiesenhauseni ümberasuja staatust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)