Rahvarinde muuseum – lätlastel on, eestlastel pole

URMI REINDE, RALF R. PARVE,      13. veebruar 2008


Läti seob oma Rahvarinnet Ungari (1956), "Praha kevade 1968" ja Poola "Solidaarsusega" (1981)

Rahvarinde muuseumi direktor MELDRA USENKO (pildil) tervitas Kesknädala & sõprade delegatsiooni Riia vanalinnas asuvas ilusas 19. sajandil ehitatud majas, kus aastatel 1987–1991 asus Läti Rahvarinde keskus.

"Soovin teile edu, et ka eraomanike ühiskond mõistaks ja tunnustaks Rahvarinde tähtsust eesti rahvale ja et ka teie saaksite endale Rahvarinde muuseumi," vastas Usenko meie kurtmise peale a la "teil on, meil pole".

Poola „Solidaarsus" ja „Praha kevad"

"See on ju nii spetsiifiline koht," alustas Usenko oma valduste tutvustamist. Ka Riias olnud esialgsed läbirääkimised Rahvarinde muuseumi sisseseadmiseks rasked. Probleeme on kogu aeg olnud maja remondi ja ekspluatatsiooniga. Kui seni on piirdutud põhiliselt n.ö kosmeetilise korrastamisega, siis tänavu suvel seisvat ees tõsisem renoveerimine ja ekspositsiooni täiendamine.

"Meie rahvarinded ei ole ju halvemad kui 1981. a Poola „Solidaarsus" ja 1968. aasta „Praha kevade" käivitanud jõud," selgitas Usenko. Ka Varssavis on muuseum „Mälestuseks rahvastele", mis meenutab võitlust okupatsioonide vastu; samuti on selline Prahas. Meenutatud on ka Ungari sündmusi 1956. aastast.

"Noored ei tea nõukogude ajast suurt midagi; nad ei kujuta ette, mida tähendavad tühjad poedki, rääkimata muust," ütles Usenko. Ka tema 15-aastane tütar küsivat ühtelugu, et "kuidas kõik siis oli, kui sina noor olid". Direktrissi arvates väärib see teema lausa mitut doktoritööd – selgitada ja kirjeldada noortele, mis oli Nõukogude Liit. Ta on ise Praha muuseumis käinud, ja leiab, et seal ongi leitud õige tee – tollast aega üritatakse näidata lihtsate asjade kaudu.

"Loosungid, sisustatud KGB kabinet, nõukogudeaegne mööbel, tühi poelett; isegi vanad kaalud, mahlaautomaat, hernepurk, põlvikud. Elevuseks on vahele eksponeeritud esimesed Lääne asjad, näiteks Fa-seep, millest tekitatud ülipositiivset emotsiooni ise mäletan."

Usenko sõnul on vanemaealistel küll oma mälestused, aga lastele ei ütle need midagi. Ikka materiaalseid asju on vaja näidata!

Mälu muuseum

2011. aastal tähistatakse Poolas rahvaliikumise „Solidaarsus" 30. aastapäeva. Mäletatavasti algas Nõukogude-vastane massiliikumine Gdanski laevatehastes ja lõppkokkuvõttes laienes sealt mõne aastaga üle terve sotsialismileeri. Eestisse jõudis see ligi kuue aastaga – fosforiidisõja ja IME-ga. Usenko väitel kogutakse Poolas hoolega juba praegu rahvalt fotosid, videoid, audiomaterjale.

Sama teed püütakse minna Läti koolides, sest kuidas on võimalik ajalootunde anda, kui ei näita midagi?

Usenko juhib meid ühest toast teise, ühelt korruselt teisele. Ei saa just öelda, et eksponaadid oleks viimase peal korras ja neid oleks ülemäära palju, kuid head tahet on ometi märgata. Fotod ja stendid Rahvarinde manifestatsioonidest, iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisest, Lenini ausamba eemaldamisest, rääkimata Balti ketist.



Südame teeb soojaks Eesti ja Leedu lippude eksponeerimine Läti Rahvarinde juhi ja lõunanaabri praeguse tuntud poliitiku Dainis Ivansi toas – seda ei söandaks nimetada kabinetiks, sest see on pigem boheemlaslik ja hubane koht. Võib vaid ette kujutada suurt sumisevat sipelgapesa vanas aadlimajas, selle kitsastel treppidel ja tillukestes ruumides Rahvarinde kõrghetkedel!

Usenko arvab, et ekspositsiooniga on õige alustada kohe 1939. aastast, pannes välja kõik olulise tollasest ajast kuni iseseisvuse taasväljakuulutamiseni.

Muuseum saab järgmisel aastal 10-aastaseks. Väikese tööjõuga (pidevalt on palgal 5–6 töötajat; lisaks lepingulised ja aktiiv, kokku ligi 20 inimest) on püütud koguda ja korda sättida säilinud dokumente, protokolle, fotosid, aga jätta alles ka mööbel, lambid, kirjutusmasinad, telefonid jmt. Siinkohal tunnustab muuseum Läti Riigiarhiivi, mille juhtkond on pidanud vajalikuks Rahvarinde paberid alles hoida.

Küsimusele finantseerimise kohta vastas direktriss, et muuseum saab raha kolmest allikast: riigieelarvest, projektidest, eurofondidest. Ta tunnistab, et riigi dotatsioon ei ole väga suur, kuid selleta oleks siiski väga raske toime tulla.

"Projektiraha sõltub projektide kvaliteedist ja professionaalsusest; mõne projekti jaoks on vaja tihedat koostööd teha välissaatkondadega," räägib Usenko.

Kas eramuuseum tuleks kõne alla? Direktriss mõtleb pikalt: "Sel juhul tuleks see juriidiliselt detailideni läbi mõelda. Kuid sel on ka oma eelis: näiteks valitsusevahetused puudutaks muuseumi saatust vähem!"

Riia linnaga on Rahvarinde muuseumil hea koostöö. Alles hiljuti pani muuseum oma varudest välja ekspositsiooni Strasbourg'is.

Kes on külastajad?

Kõige enam on sellest muuseumist huvitatud välisturistid; eriti palju turismirühmi tuleb pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Käib ka üksikturiste. Käivad koolilapsed ja üliõpilased, muidugi ka endised rahvarindelased. „Eriti tuntakse huvi teemanäituste vastu – varsti toome sisse ekspositsiooni Tshehhist ja Poolast, meenutame nende 1968. ja 1981. aastat koos meie 1991. aasta putshiga," selgitab direktor.

„2004. aastal aitasime korraldada suurt videokontserti Vabadussamba juures, kus tähistati 15 aastat Balti ketist. Tuldi peredega – lapsed nõudsid vanematelt: näidake, kus teie seisite!"

Eraldi okupatsioonimuuseumi (nagu meil Tallinnas) kohta ütleb Usenko: "Jaa, see on eramuuseum, mille organiseerisid välislätlased, ja ta on rohkem nn revolutsioonimuuseum. Me töötame nendega sageli koos, kuigi nende fondid on suhteliselt piiratud."

Materjale toovad Rahvarinde muuseumisse paljud inimesed. Üht-teist saadakse paigust, kus tegutsesid Rahvarinde osakonnad. Usenko kahetseb, et fundamentaalset Rahvarinde ajalugu, mida koostaks näiteks Ajalooinstituut, ei ole. On vaid Rahvarinde 10. aastapäevaks välja antud fragmentaarne "Ajaloolised mälestused".

Tänavu on Meldra Usenko muuseumi juhtimise kõrvalt kaasatud ka Läti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise üleriigilisse komisjoni.

Tekst: Urmi Reinde
Fotod: Ralf R. Parve

Pildid
LASTE TÖÖ: Stend, mille tegid ühiselt Saksa ja Läti kooliõpilased. Koosneb fotodest, mis kajastavad idabloki vabanemisel toimunud üheaegseid sündmusi eri kohtades – Riias ja Leipzigis.

DIREKTRISS: Meldra Usenko osutab tühjale toolile, millel omal ajal istus, juhtides Rahvarinde kuumi vooge, Eestiski hästi tuntud poliitik Dainis Ivans. Taustal on Eesti ja Leedu lipud, Läti lipp olevat restaureerimisel.

RAHVARIIDE SALL: Läti oli meist õnnelikum, sest Riias elas Vabadussammas nõukogude aja üle. Esimene suur manifestatsioon, mis kujunes hiljem Rahvarindeks, toimus Riias 14. juunil 1987, mil pandi massiliselt lilli küüditatute mälestuseks. Pildil rahvarõivaste juurde kuuluv sall, mida kandis lillepanija rahvakolonni esireas.

JUHI TOOL: See Läti lipu värvidega tool kingiti Dainis Ivansile, kuid üsna uus on ta tänini. Loodetavasti teist Rahvarinnet ei ole vaja.

KABINET: Selles toas sõelusid edasi-tagasi Läti rahvarindelased. Õhustik on koopia 1987-1991. aastaist. Lauatagusel toolil troonis Rahvarinde juht.

LENIN LAHKUB RIIAST: Kes teda enam mäletab?

MEIE: Kesknädalised koos muuseumi direktori pr Meldra Usenko, Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali ja erakonna nõuniku Andres Hiiega. Kingitused on vahetatud. Jääb oodata edasist koostööd.

Viimati muudetud: 13.02.2008

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)