Ka Elva elab huvitaval, ent keerulisel ajal

Kõik kasvas ja tõusis: hinnad, palgad, elamuehitus, eestlaste iive ja laenud, ettevõtete arvukus, sõiduautode soetamine, SKP, inflatsioon jne. Mõni näitaja jäi küll Euroopaga võrreldes maha: põhikooli poolelijätjate arv, keskmise pensioni ja ka keskmise palga suurus. See-eest olime „esirinnas“ HIV-viirusekandjate arvult, alkoholi tarvitamise poolest ning kuritegevuse statistikas.

 Nüüd on kõik!

Ja nüüd ... ongi kõik! Majanduskriis! Igal juhul ei räägi me enam jõukusest, vaid langusest, pankrottidest, töötusest, sotsiaalsest kriisist jne.

Tegelikult pole siin midagi imestada. Kui vaadata ajalukku, siis majandus liigub tsüklitena – igale tõusule järgneb langus, olgu see siis väiksem või üleilmne. Nii läks 1929. aastal, nii läks 1974. aastal, kui maailm oli sõdade järel saavutanud stabiilsuse ja kaldus ületootmisse. Maailm hakkas tunda saama ülelaenamist, pillavat elustiili, samuti ka  majandust juhtivate poliitikute vigu. Nii kujuneski tagasilöök ja tekkis kriis. Sama leidis aset ka Eestis.

Süüdistada on hea ja eks sellegagi jõudsalt tegelda. Kirume valitsust, Riigikogu, välispanku, ettevõtteid, rumalaid inimesi, ülemaailmset kapitalismi, vabaturumajandust.

Osaliselt on süüdistustel tõepõhi all. Kui eelmisel aastal eksperdid meil ja mujal, suurettevõtete juhid, juhtivpankade analüütikud, keskerakondlased jt hoiatusnoote esitasid, oleks tulnud valitsusel tähelepanelikult omad järeldused teha.

 Uhkus ja ülbus viivad upakile

Mõlemad olid suured. Nüüd oleme kärbitud riigieelarve raske koorma all ja püüame ellu jääda. Kindlasti jäämegi, seda näitavad eelmistest kriisidest väljatulemise kogemused. Loodame, et mitte 1930. aastate ebademokraatlikke võtteid, vaid hoopis Roosevelti  New Deal-poliitikat eeskujuks võttes; 1970. aastatel üle võetud  moderniseerimisse ning teaduslik-tehnilisse täiustumisse panustades;  ka arvestades Lääne-Saksa sotsiaalpoliitikat, kus eelkõige toetati inimest.

Eelarvekärped seda kõike muidugi eriti ei näita. Kõige rohkem teeb pahameelt solidaarsuse-jutt nüüd, kus kokkuhoid käib kõige nõrgemate arvelt või hariduse ja teaduse rahakotti pigistades.

Riigiasutuste kulude vähendamine on ainuõige, sest bürokraatia kasvas ju järjest. Aga ära võtta tulumaksust laekuv raha omavalitsustelt, kelle ülesandeks on kodanike heaolu ja turvalisuse tagamine, hoida eakaid ja puudega inimesi viletsuse piiril, hirmutada õpetajaid, politseinikke ja päästetöötajaid palgalangusega on küll lubamatu. Õnneks jäi alles õpetajate 4-protsendine palgatõus, kuigi iga omavalitsus sedagi täielikult rakendada ei suuda.

Ebademokraatlik on selline otsustamine, kus kolm või kuus „Hommikumaa tarka“ kusagil tagatoas lõikavad maksumaksja rahasid. Lisaks koormab veel ajakirjandus meid hirmujuttudega ning sageli valega, sest pole objektiivseid fakte. Tuld lisavad lõkkesse poliitikute vastukäivad kommentaarid, opositsiooni üle irvitamine ja „kõva käe“-poliitika ilmingud, mida kujukalt tõestas eelarvekärbete vastuvõtmine Riigikogus usaldushääletusena. Ka iga hinna eest hirmutamine Keskerakonnaga ning talle ärategemine Tallinnas ja mujal. Kõik see on kahandanud usaldust meie riigijuhtide vastu ja toonud tõdemuse, et uppuja päästmine on tema enda asi. Eelöeldu käibki kokku parempoolse liberaalse maailmakäsitusega, mille juurde kuuluvad  kahanevad maksud ja riigi rolli vähendamine.

Eesti 2009. aasta riigieelarve tehti algusest peale n-ö õhku. Süüdistada selles opositsiooni on naeruväärne. Eelarvet kärpides oleks pidanud kaasama laiema otsustajate ringi, kuid opositsioonipoliitikud, ettevõtjad ja kohalike omavalitsuste (KOV) esindajad jäeti tagaplaanile.

 Elvas on muretsemiseks põhjust

Meie linn saab hakkama, kuid  põhjust muretseda on küll. Linna tööandjad töötavad, olgugi et mõnigi miinimumprogrammiga, kuid uksi kinni pole keegi pannud ja tulumaks laekus jaanuaris kenasti. Töötute ja toimetulekutoetust taotlejate arv on kasvanud.

Mida toob Elvale tulumaksumäära vähendamine? Esialgsete arvestuste kohaselt rohkem kui 3 miljonit krooni eelarve kahanemist.

Lasteaiaõpetajate palkade riigipoolne toetus kaob. Ei laeku enam raha lasteaedadesse investeerimiseks, kahanevad tasandusfondid ja  teede jaoks eraldatavad rahad. Hämmastav on kõige selle juures valitsuse esindajate sõnum: võtsime kohalikult omavalitsuselt osa kohustusi ära, näiteks lasteaiakoha tagamine 1,5–2-aastastele. Aga Elvas nii väikseid lapsi polegi lasteaias!

KOV-lt võetakse ära kohustus toetada noorsootööd ja sporti. Loomulikult riik ei eralda raha  investeeringuteks nendes valdkondades. Elva linn nii kindlasti ei teeks, aga kui tal raha ei jätku, mis siis saab?

Õnneks on Elva eelarve konservatiivselt koostatud ja volikogus vastu võetud kassareserviga. Esialgu eelarvet kärpima  ei pea. Kuid kindlustunnet ei ole ning kokkuhoid ja nn must stsenaarium on vajalikud. Räägitakse aga juba uuest, 8-miljardilisest kokkuhoiust….

 Riik rahastab omavalitsusi „konksuga“

Aastate jooksul on riik andnud kohalikule omavalitsusele üha enam ülesandeid, kuid kulude katmise osas KOV-i toetamise määr nii jõudsalt kasvanud ei ole. Kui aus olla, siis on riik omavalitsustele koos kohustustega ka raha andnud, kuid paljuski konksuga.

Saime lasteaiaõpetajate palgatõusuks raha, kui lisasime linna omaosaluse – nüüd aga võetakse riigiosa üldse ära!

Teede hooldus suruti omavalitsustele, kuid riigipoolne rahaline kate ei hõlma tervikut ja tänavu väheneb veelgi. Koolide ja lasteaedade investeeringud olid Elvas 2008. aastal üpris kopsakad (loodan, et tänu headele projektidele), kuid tänavu on see nullilähedane.

Kultuurikeskus jäi aga mitmete mängude tõttu investeeringutest ilma.

Lahendamisel on ka  uus probleem. Riik (kultuuriministeerium ja siseministeerium) peseb käed puhtaks riigiasutuse Tartumaa Tervisespordikeskus rahastamisest, otseses mõttes surudes seda omavalitsuste kaela – ajal, mil omavalitsustel on eelarved kriisiseisundis ning omavahendid ka europrojektide kaasfinantseerimiseks piiratud.

Olen tõesti mures tervisespordikeskuse likvideerimise pärast, selle töötajate ja investeeringute pärast, kuid kas Elva linn saab praegu võtta enda hallata uue asutuse koos kohustusega katta haldus- ja personalikulud, ning peagi ka investeeringuid rahastada? Siin peab sügavalt kaaluma plusse ja miinuseid.

Tänavu suvel ja sügisel alustame kanalisatsiooni- ja veetrasside uuendamist ja paigaldamist. See habemega probleem pole takerdunud kohaliku omavalitsuse taha. Üles on kerkinud elanikele trassidega liitumise tingimuste määramine. Kas see peab olema väike või suur summa, kas see peaks olema tasuta, et liituks rohkem tarbijaid? Kuid kas on „tasuta lõunaid“?

Väga loodan, et suudame otsustada õiglaselt. Loodan ka, et poliitikutel jätkub mõistust otsuseid tehes valimispropagandat vältida. Siin on oluline, et igale elvalasele oleks tagatud puhas vesi ja et kanalisatsioon ei saastaks keskkonda. Kas elanikel on aga ressursse, et torustik liitumispunktidest enda elamuni ehitada?

Tõsi, paljud  Eesti linnad on sellega hakkama saanud. Ehk saavutame selle ka Elvas 2011. aastaks?

Äsja tähistasime vabariigi aastapäeva. Oma riik, oma kodu on kalleim, mis meil on. Keerulistel hetkedel on eestlasi päästnud tasakaalukus, töökus ja visadus. Aitab ka see, kui märkame inimest enda kõrval. Rasked ajad teevad meid tugevamaks. Kindlasti tuleb loota paremale tulevikule, andes ise ühiskonnale oma panuse ja nõudes seda ka riigilt.

 LEELO SUIDT, Elva linnavolikogu esimees, Keskerakonna Elva osakonna esimees´

[aerofoto allkiri:]  VAADE ÜLALT: Elva on kaunis linnake Lõuna-Eestis, kuid maadleb samuti maailmamuredega.

Jaga |