Mustpeade maja - kellele ja miks?

Katkend vanaisa eluloost, mille pani kirja minu ema

„Peale leeri töötas isa veel Piirsalu vallas sulasena ja siis läks Tallinna. Seal ta töötas juhutöödel küll töövoorimehe juures, ehitustöödel, leivategija ja maalrite juures ning paljudel laadimistöödel. Lühikest aega töötas ta ka Lutheri vabrikus, kus iga töönädala lõpus makstud palk välja. Nädala jooksul teenitud palga eest oli ta saanud osta ülikonna, saapad, kaabu ja spatseertoki (jalutuskepi).

Siis oli isa pannud end koos mõne oma kaastöölisega korralikult riidesse ja tahtnud minna tantsima Mustpeade klubisse. Neid aga tuntud ära, kui vabrikupoiste punti ja ei lastud sisse. Ukse peal löödud purakas rindu ja trepist alla, hoolimata sellest, et üks poiss osanud veidi saksa keelt ja teised korranud järgi „jawohl, jawohl". Siis kõndinud nad mööda linna ja laulnud „Kauem raudu me kanda ei taha...", kuni politsei nad laiali ajanud. See oli aastal 1905."

See oli üks juttudest, mida vanaisa oma lastele rääkis just sellistel pimedatel pikkadel õhtutel, kui koguneti laua ümber, loeti lehte ette ja räägiti elust. L.L

Anna allkiri Mustpeade maja toetuseks! Mis üleskutse see on?

Mustpeade maja Tallinnas peab jääma linnale kuuluvaks avalikuks kultuuriobjektiks!

Aadressil www.tallinn.ee/mustpeademaja saab anda toetushääle vähemalt oktoobri lõpuni.

Alates 2011. aastast tegutseb Mustpeade majas Tallinna Filharmoonia kontserdimaja, millest on kujunenud eesti rahvusliku kõrgkultuuri oluline keskus oma arvukate kultuuriüritustega.

Tallinna linna kodulehelt loeme, mida on öelnud maestro Eri Klas: „Viimased 10 aastat ei tundnud keegi huvi, kuidas majal läheb. Katus jooksis läbi ja ruumid vajasid korrastamist. Millegipärast nüüd, kui linn tegi maja korda ja kinkis majaTallinna Filharmooniale, selles heliseb muusika hommikust õhtuni ja rahvas on maja leidnud, tahab vabariigi valitsus selle tagastada."

Ometi näeb omandireformi aluste seadus selgelt ette, et avaliku kultuuriobjekti võib jätta tagastamata. Kui me saame üldse tagastamisest rääkida. Maja tahab omandada hoopis 1961. aastal MTÜ-na Saksamaal registreeritud poolsalajane organisatsioon Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval (tõlkes: Tallinnast pärit Mustpeade vennaskond), kuid neil ei ole tegelikult üldse juriidilist järjepidevust Mustpeade vennaskonnaga (ajaleht: „Pealinn" 17. ja 24. sept.) Seetõttu ei saa ka rakendada omandireformi aluste seadust. Me ei saa rääkida tagastamisest, vaid hoopis kinkimisest või müümisest.

Mis saaks müümise puhul sellest hoonest edasi?

Kas ta jätkab rahva tahtel kultuurikeskusena või hakkab lähtuma MTÜ liikmete huvidest? Selge on see, et rahva tahtest ei sõltu siis enam midagi. Kui maja jääb Tallinna linnale, on olukord teine. Tallinna linn on avaliku võimu esindaja, saab tegutseda ainult avalikes huvides ja tema tegevus on avalikult kontrollitav.

Miks ma peaksin tegelema Tallinna probleemidega?

Üle 500 aasta vanune maja kuulub Tallinna linna kaudu meile kõigile. Ka Kagu-Eestist ja Haanjast käiakse seal esinemas või kunstist osa saamas. Peale selle - me oleme Eesti kodanikud ja Tallinn on meie pealinn. Meil on kodanikuõigus kaitsta oma väärtuslikke objekte. Mustpeade maja on silmapaistvaim, mitmete detailide poolest ainus renessansi ehituskunsti näide Tallinnas.

Kurjad keeled räägivad mingist manipulatsioonist rahvaga!?

Aga mõelge nüüd ise. Müük on müük - siis oleme sellest majast ilma. On lihtsameelne loota, et uus omanik kuulab endise omaniku sõna. Mis manipulatsioonist ja poliitilistest trikkidest siin saab juttu olla? Ajalooline maja sel juhul lihtsalt suletakse rahvale. Suletakse nagu paljud mõisadki Eestimaal, kus kõrge tara ümber ja silt „Võõras, ära tule!". Ometi olid needki eesti rahva higi ja vaevaga ehitatud. Siis seisad tara taga ja näpid mütsi peos, nagu meie kauged esivanemad, ja sisse sind ei lasta.

Mõned asjad lihtsalt EI OLE mitte kunagi müüa, ja nende hulka kuulub ka ajalooline Mustpeade maja.

Toetagem seepärast Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ja Tallinna Filharmoonia üleskutset!

LIINA LAARS   Haanjamaalt

Jaga |