Arvamused "Peaministri" raamatust

23. veebruar 2005


Õpetajate Leht
14. jaanuar

"Edgar Savisaare kaasaegsete (ent mitte kaasvõitlejate) poolt nende aastate kohta kirja pandut lugedes märkab nii juhuslikke ebakõlasid kui ka sihiteadlikult levitatud valet. Loomulikult mõjub Edgar Savisaare kirjapandu kui sõjakuulutus ajalugu Eesti Komitee perspektiivist näinud ja jutustavatele poliitikutele. Nemad on püüdnud Rahvarinde valitsust ja Rahvarinde inimesi maha vaikida ja ajaloost välja kirjutada. Edgar Savisaar ei ole kedagi esilolnuist maha vaikinud. /…/
Olgu Komitee ja Rahvarinde vastuseisuga, kuidas oli. Rahvarinde kõnelused taotlesid iseseisvust ja lõppesid iseseisvuse tunnustamisega. Lõppkohtuks pole meie, iseseisvuse kaasaegsed, vaid Ajalugu. Ajalugu ise praagib välja kõlbmatu kirjanduse, ajaloos jäävad olematusse nende nimed, kelle olulisus on ehitatud valedele. Teised paigutuvad oma senistelt kohtadelt ajaloo kaardil ümber. /…/
Edgar Savisaare mahuka monograafia valguses muutub ka see, kuidas vaatame tänase päeva poliitikategemisele. Kui hämmastavalt selgesti paistab vahel välja, milline pisiisiksuste armee on meie tipp-poliitika vallutanud."
Raimond Kaljulaid "Savisaare joonlaud"

Pärnu Postimees
21. jaanuar
"Savisaare raamat viib lugeja ajalooliste sündmuste keerisesse ja poliitilistesse tagatubadesse. Kohtume seniilsevõitu marssali Jazovi, president Bushi, Gorbatshovi ja Jeltsiniga, Dvigateli direktori Jarovoiga, peaminister Bildti, Rõzhkovi ning Pavloviga.
Loeme, et Trivimi Velliste soovis Eestile sotsialistliku Ungari saatust, isamaalane Illar Hallaste nõudis Eesti NSV kodakondsusseaduse kehtestamist. Rein Lang aga kirjutas ajalehes Edasi, et ta on Eesti NSV kodanik ja taganeda pole sellest tiitlist kuhugi.
Toomas Hendrik Ilves esines sotsiaaldemokraatia põhimõttelise vastasena ning pidas seda üheks kommunismi vormidest.
Savisaare raamat süvendas minus vastumeelsust Soome argliku presidendi Mauno Koivisto suhtes meile nii olulisel ajal. Tundub, et kui pidevas NLi hirmus tegutsenud Koivisto olnuks Soome president 1939. aastal, saanuks sellest riigist Talvesõjatagi nõukogude sotsialistlik vabariik."
Ralf R. Parve "Rüütelkonna hoonesse tulid Savisaare raamatu tegelased"

Valgamaalane
29. jaanuar
"Edgar Savisaare raamat „Peaminister. Lähiajalugu 1990–1992" ei ilmunud pelgalt mitte õigeaegselt, vaid ka viimasel hetkel. Minu põlvkond, kes me olime nendel pöördelistel hetkedel vaid 12–13aastased, vajab just praegu ammendavat informatsiooni Eesti ühiskonna positiivse murdemomendi kohta, mis kulmineerus 1991. aasta 20. augustil Eesti taasiseseisvumisega. /…/
Raamatu olulisemaks teeneks on kindlasti see, et lugeja saab aimu, kuivõrd vastuolus on mõnikord tavaarusaamad ehk näivus ning reaalselt toimunu ehk tegelikkus. Teisisõnu – ajalugu valitsevad pidevalt paradoksid."
Jaanus Karilaid "Mõistus tõi vabaduse"

Meie Maa
29. jaanuar
"Savisaar raiub raamatus ebameeldivat tõde, et Eesti vabaduse võti paiknes Moskvas. Savisaar ütleb, et tema ei jäänud Läänest valget laeva ootama, mis vabaduse toonuks. Savisaar usub, et eestikomiteelased ei tahtnud mitte Eestile vabadust, vaid iseenda võimu selles vabaduses. Seda soovisid Savisaare sõnul ka endised EKP-lased – vahetada senine poliitiline võim, mis niigi oli kaotatud, materiaalse võimu vastu. Ja Savisaar ütleb raamatus ka otse välja, et see, miks eesti rahvas täna lõhki on ja „miks me sellist riiki täna ei taha", algas erastamisest, vara jagamisest ja omakasust. Ühel hetkel mõistis Savisaar, et ei olda väljas mitte Eesti iseseisvuse eest, vaid iseenda koha eest selles vabaduses…
Savisaart häirib kohutavalt, et Eesti ei ole valinud peremehe teed, vaid eestikomiteelaste ja EKPlaste survel sulase tee…
Kuid miski pole igavesti pöördumatu. Ka seda ütleb „Peaminister". Sest poliitikud vastutavad ikkagi oma rahva ees, mitte vastupidi. Tegelikult ongi „Peaminister" raamat Edgar Savisaare vastutusest, mitte võimuihast ega edevusest, nagu näib võimuihkajatele ja edevatele inimestele."
Urmi Reinde „Raamat ajast, mil saatus koputas Eesti uksele"

Koit
5. veebruar
"Rein Veidemann võrdles raamatu esitlusel Edgar Savisaare osa Eesti ajaloos Konstantin Pätsi ning Jaan Tõnissoni omaga. Ehk on siin tegemist heas mõttes veidemanliku üleeufooriaga; aga kas tõesti soovime meie aega nii vaeseks, et siit pole kedagi nende meeste kõrvale seada".
Urmi Reinde "15 aastat varem ja hiljem"

Maaleht
10. veebruar
"Nagu oli ette arvata, on Savisaare mälestusteraamat äratanud suurt huvi. Juba esimesel nädalal esikülg Postimehes ja kolmas külg Eesti Päevalehes, paarislehekülg Eesti Ekspressis ning muud artiklid … ja kindlasti tuleb neid veel.
Siiski on juba praegustes reageeringutes selge tähelepanek, et nii mõnigi kriitiline arvustaja pole raamatut läbi lugenud.
EPLi kolumnist Kaarel Tarand peab raamatu suureks puudeks eksitavat pealkirja – Savisaare puhul olla "peaminister" eksitav väljend. Paraku oli nii, et juba 1989. aasta 6. detsembril – seega neli kuud varem, kui Savisaar uude ametisse asus – võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu uue valitsuse seaduse, mille § 26 formuleeris, et valitsust juhib ja tema tegevust koordineerib valitsuse esimees (peaminister).
Muuseas, ka Savisaar ise puudutab oma käsitluses põgusalt seda küsimust (lk 101), ent kolumnist ei jõudnud nii kaugele. /…/ Loomulikult võib arvustusi ka nii kirjutada.
Postimehe juhtivjõud Kalle Muuli vaatas toimetuses kõigepealt enda kohta kirjutatu läbi ja kinnitas, et raamat on hea, siis aga kirjutas esilehekülje uudisloole pealkirjaks "Savisaar süüdistab Lauristini ühiskonna lõhestamises".
Tegelikult on raamatus Lauristini kohta korduvalt häid sõnu. Mõneti võib sellist lähenemist mõista – ajakirjanikel on alati kiire ja lehe tiraazhi hoidmise nimel tuleb tekitada päevapoliitilisi intriige."
Küllo Arjakas "Savisaare mahukad mälestused"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)