Kas paekivist saab teha sealiha?

Eestlased pole mõistnud termodünaamika teist printsiipi, mille kohaselt korrastamatus saabki ainult kasvada. Üks ja seesama ilmneb nii õhukeses Eesti riigis kui ka Mehhiko lahe naftakatastroofis: kokkuhoiu eest tuleb maksta ränka hinda. Mis õigustaks viiemeetrist hüpet üle kuuemeetrise kuristiku? Kas Eestil ja maailmal üldse ongi tulevikku?

Entroopia kasvu seadus ja kasuahne maailm

Isoleeritud süsteemis saavad entroopia ehk korrastamatus, allakäik ja kaos ainult kasvada. See seadus kehtib kõikjal ja igal ajal. Vanaaja rahvad olid väga targad, kui uskusid, et ainult jumalad saavad kaosest korda luua ning et ühiskond saab ainult alla käia. Loomulik teoloogia seletas maailma korrastatust Jumala loominguga (Aquino Thomas¹). Martin Lutheri² geniaalsus seisnes ristiusu põhiväite - inimene ei saa omal jõul õndsaks - meeldetuletamises.

Kuidas kaosest kord tekib? Ilya Prigogine³ näitas 1977. aastal, et kaose kasvades tekivad üksikud korrastatuse saarekesed, mis üldist allakäiku veelgi kiirendavad. Nii sai Rainer Nõlvaku „Teeme ära!" Eesti üldist prügistatust lõppkokkuvõttes vaid suurendada.

„Elu loob korrast korda, kiirendades üldist korralageduse kasvu." (Karl Rebane⁴, 1980). Elu püsimiseks on vaja korrastatuse ja energia juurdevoolu ning veelgi enam korrastamatuse eraldamist. Maa saab korrastatuse Päikeselt ja Maal esindatud elu hävitab saastumine. Mehhiko lahe katastroofi süüdlaste otsimisest olulisem on näha selle põhjust - ülemaailmset kapitalistlikku konkurentsi ja selle hävitavat „odavuse printsiipi" (vt A. Paesild, PM 16.06.10). On hilja pärida, kas maailmalõpp on juba käes või on selleni aega 90 sekundit, nagu juhtus Titanicul häirekella löömisest kokkupõrkeni jäämäega, sest kapitalism püsib majanduse kasvul ja elukeskkonna piiramatul saastamisel.

Looduse, ühiskonna ja inimese enda puhastumisvõimel on piir. Friedrich Engels oli Euroopas ja küllap ka maailmas esimene (1876), kes mõistis, et mis tahes tootmisel on igal ajal olnud hukatuslikud kõrvalmõjud. D. Meadows uuris tootmise kasvu võimalikke piire ja koostas esimese teadusliku tulevikumudeli (1973). Rooma Klubi asutaja ja president Aurelio Peccei (1908-1989) püüdis globaalprobleeme inimestele teadvustada, propageerides „revolutsioonilist humanismi", mis tagaks igale inimesele minimaalse elatustaseme. Nüüd on juba hilja. Maal elab 2 miljardit inimest rohkem, kui see toita ja katta suudab. Praegu on piibli Ilmutusraamatus ennustatud ökokatastroofid juba otsapidi käes.

Miks teaduslik prognoos maailma võimalikust hukust ei ole muutnud ühegi partei ega poliitiku käitumist?

Kui mängus on omakasu ja mugavus, siis on valgustuslik idee muuta mõtteid ja väärtushinnanguid teavitamisega kõrgemaks täiesti tühi vaev. Marksism pidas just seda meetodit utoopiaks ja piibel kõneleb selle viljatusest kaanest kaaneni.

Meie parempoolsed rohelised on kas asjatundmatud või aferistid. Miks on lastud ühistranspordil, sh rongiliiklusel, peaaegu hääbuda? Ei nõua nad ka automaksu, mis Euroopas puudub vaid Eestis. Luksusautosid on meil aga rohkem kui mujal ja need saastavad keskkonda. Põhust maja võiksid nad esmalt ehitada kolmele põrsakesele ja neile sinna ka kallimat rohelist elektrit müüa.

Kas Eesti asub Euroopas?

Eesti inimarengu aruandes (EIA 2009) toodud maailma väärtushoiakute kaardil asume kõige lähemal Venemaale, Valgevenele, Hiinale ja Bulgaariale, olles täiesti teises servas kui Euroopa (vt ka A. Ideon, PM 18.06.10; vrdl A. Turay, PM 21.06.10). Meie jaoks on peamine ellujäämine nagu Zimbabwes, mitte eneseteostus nagu Põhjamaades. Meil pole ka tänavatel punalippudega õigusenõudmist nagu Lõuna-Euroopas.

Ajuti tundub, et meie „tsivilisatsiooniline nihe Läände" (S. Huntington, 1990) on läbi kukkunud ja me jäämegi „kistud riigiks" Euroopa ja Aasia vahel nagu Venemaa.

See on Mart Laari paremreformide tagajärg. Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm nägid oma 1997. aastal ilmunud uurimuses läänestumist valdavalt kollektivismi asendumises individualismiga.

Meie rängim kaotus on ühiskonna ja solidaarsuse hävimine (M. Hint), mille tagajärjel on muutunud inimolemus. Kadunud on Rahvarinde aegne tohutu sotsiaalne kapital ja kapatsiteet; õnne pole see toonud. Legatumi heaoluindeksis oleme 104 riigi seas 31. kohal (EIA 2009), õnneliku planeedi indeksis 143 riigi hulgas viimase viie seas (V. Toomet, EE 31.05.10). Esmaste psüühikahäirete ja alkoholipsühhooside arv on Jüri Enneti väitel kümnekordistunud.

Laulva revolutsiooni ajal kõrgeid aateid kandnud rahvusest on saanud Jakob Hurda sõnu kasutades liivahunnik, mille tuul laiali puhub. Maa, mille eest eestlased on palju verd, higi ja pisaraid valanud, läheb võõraste kätte. Parima viljakusega maad on juba Joakim Heleniuse eravalduses. Valgust hakkavad peagi andma vaid säästupirnid, millel on kahjulik toime nii looduskeskkonnale kui ka inimorganismile (neuroloogilised haigused nagu Alzheimeri tõbi jne). Õigus oli Platonil ja Friedrich Nietzschel: kaupmehed tuleb riigivalitsemisest eemal hoida, võim kuulugu filosoofidele ja teadlastele.

Entroopia ja ebaõiglus

Meedia, maksud ja seadused suudavad võimendada nii kaost kui ka korda. Meid on 18 aastat sunnitud imetlema Eesti näilikku majandusedu ja seda ka praegu, kui oleme majanduslanguse tempo poolest maailma viie viimase seas.

Varade müük ja laenamine ei tee rikkaks, ammugi 4/5 maaelu ja poole tööstuse hävitamine. Edu hinnaks on ka drastiliselt vähenenud sündivus ja kulutused lastele, mis on muutnud eestlaste edasikestmise väga küsitavaks.

Näiline edu sai võimalikuks parempoolse sotsiaaldarvinistliku elureegli tõttu: las nõrgemad upuvad, küll tugevamad välja ujuvad. Soodustatud on vanurite enneaegset surma, hoides kokku kõige nõrgemate pealt. Nii sai küll üht-teist kokku hoitud, kuid olulisim oli inimeste harjutamine parempoolse elu reeglitega. Neid järgitakse siiani (vt M. Amos, 14.06.10).

Kuigi meie arstiabikulud on niigi ühed väikseimad Euroopas, soovitatakse üks osa inimesi arstiabist ilma jätta (T. Tender, ÄP 28.04.10) ja valitsusel on kava arste koolitada veelgi väiksemal arvul. Omal ajal hoiti kokku HIV-i leviku tõkestamiselt ja praegu maksame haigestunute ravikulusid.

Riigikogu esimees Ene Ergma püüdis jätta muljet, et opositsiooni ettepanekuid pole arvestatud rahapuudusel. Põhjus on aga maksusüsteemi ebaloomulikkuses ja ebaefektiivsuses, mis tulevikus ei tarvitse tagada isegi enam riigi toimimist (V. Trasberg, ÄP 28.05.10). Tsiviliseeritud maailmale omast progressiivset maksusüsteemi, mis piirab liigset luksust ja importi, nimetas roheline Valdur Lahtvee koguni sõjakommunismiks. Ju on tal kahju igast kroonist, mis vaja riigile anda, sest võlgu on tal 3 miljonit.

IMF-i, OECD ja EL-i arvates on meie maksusüsteem vildak. Riigi pealinna vajadused riigi, rahva ja enda ülalpidamiseks on tohutud.

Meid kõiki peaks tegema valvsaks Reformierakonna hiljutine soovitus Tallinnale riigieelarvest andmata jäetud sadade miljonite katmiseks seada sisse müügimaks. Sama erakond aga käsib selle maksu 2011. aastast tühistada! Paremmeedia võimendas rikaste kaupmeeste hüsteeriat ja nördimust üheprotsendise maksu pärast ja näitas neid, kes tahavad rikkuda põhiseaduse paragrahve 113 ja 157, otsekui patrioote, mitte kui parasiite. Samas ei tekitanud käibemaksu tõstmine kogu Eestis 2% võrra mingit lärmi.

Tallinn võib riigi närutamise ja kultuuriministri venitamise tõttu kaotada kultuuripealinna tiitli. Narva oleks õiguskantsleri nõudmisel ja Riigikohtu otsusel riigi huvides toimuva piiriületuse alarahastatusest tuleneva puudujäägi äärepealt pidanud ise kinni maksma. Ametniku, kes julges seda ajalehes kritiseerida, vallandas maavanem - riigivõimu esindaja! (Einar Vallbaum, Lääne-Viru maavanem - toim.) Nõukogude ajal otsiti sihukesteks puhkudeks mõni ettekääne, uuel ajal ollakse jõhkralt avameelne. Seda ei suuda siluda ka reformierakondliku taustaga õiguskantsleri ja Riigikohtu esimehe magusad sõnaseaded meedias (vt I. Teder, PM 22.06.10).

Silma torkab kahe suure konkureeriva erakonna heitlus põhimõttel: mis ühele lubatud, see teisele keelatud. Meenutagem vaid seda, et Haapsalus oli ka müügimaks ja Tallinna Vee kasum oli õiglane siis, kui lepingu oli sõlminud IRL.

Maksud ja kulud peavad olema piisavad, õiglased ja parteitud, mitte vastupidi. Jaan Kaplinski on aastaid rääkinud lihtsat tõde: madal maks - see on halvem haridus, tervishoid, infrastruktuur ja riik.

Kogu omariikluse ajal on korraldatud ehituses vähempakkumisi ja nii on ehitatud hulganisti praaki.

Eesti riik toimib Riigikogu kaudu, selleta riiki pole. Riigikogu premeerib või karistab eri rahvakihte nende tehtud valikute eest. Kui meedia näitab Riigikogu ühesugusena, on see pettus: eri parteidel on diametraalselt erinevad seisukohad. Väär on levitada müüti, et odavam Riigikogu lahendab riigi raha- jm mured. Raha pärast on seal mõni vana inimenegi oma sõpru reetnud ja põhimõtteid vahetanud (nt Tarmo Mänd).

Entroopia ja eesti lapsed

Parempoolsus teeb eesti rahvale nii vaimses kui ka eksistentsiaalses mõttes armetu lõpu. Eesti soost lapsi sünnib aastas alla 10 000 ja varsti veel vähem. Lapse üleskasvatamine maksab miljon krooni ja sellelt kokku hoitud raha hiljem kompenseerida ei saa. See on hävitatud tulevik (I. Tröner, PM 25.05.09).

Kolmandik sündivatest lastest on vaesuse pärast tõrjutud „elu äärealadele" ja igal aastal on 2000 uut ilmakodanikku määratud „luuseriteks" (M. Lauristin). Vaesus tähendab väiksemat sõnavara, tagasihoidlikumaid võimeid näiteks matemaatikas, hüperaktiivsust ja halvemat tervist (D. Kutsar). Vaesuses vireleb kuni 42 000 last. Lastekaitsepäeval räägivad parempoolsed lastekaitsest, nagu saaksid sõnadest söönuks need 15 000 last, kelle vanemate ainus sissetulek on laste- ja toimetulekutoetus. Kui kapitalismis on kriisid, siis olgu riigi esmane mure toita ja katta oma lapsed. Stagnaajal oli see tagatud. Selle asemel, et opositsiooniparteidelt nõuda võimatut, peaks „õigus käima koos õigluse ja arukusega" ja „tõtt nõutagu koos armastusega" (Ef. 4.15).

Eestis on vaja seista hea Euroopa sotsiaalharta täitmise eest ja uurida inimõiguste olukorda. Kuidas on tagatud inimeste õigused, võrreldes loomade omadega? Ja sellestki ei piisa, sest inimene on rohkemat kui täis kõht (M. Gorki).

Eesti vabaduses kasvanud lastel on huvitav väärtussüsteem (M. Lauristin, EPL 12.08.03), aga samas pole Euroopas õnnetumaid lapsi kui Eestis. Ausamad ja andekamad kipuvad siit ära, sest hingel on kitsas. Toivo Niibergi järgi (ÕL 21.05.10) elavad õpilased endale ja rahale üks päev korraga, sest kõik on ostetav ja müüdav, samas kui Eestis saavad inimväärset palka vähesed. Eesti parempoolsed on lubanud valimistel lastele palju head, aga tegid omavalitsustele „külma arve", tundmata seejuures hirmu, halastust või häbi.

Ainuüksi Liisa Pakosta eestvõttel suletud lasteaiakohtade kompenseerimiseks kuluks Tallinnal miljard krooni. Riik on võtnud lastelt ranitsatoetuse, koolitoetuse jne, jne. Vaesus ja nälg toovad kaasa stressi, depressiooni, vägivalla, uimastusained jms, olgu haridussüsteem ja õppekavad kui tahes täiuslikud. Vajaka jääb kehalisest aktiivsusest, tippelamustest (A. Maslow'⁵ mõttes), kultuurielamustest. Nõukogudeaegsetest suvelaagritest kõigi soovijate jaoks pole mõtet rääkidagi.

Reaalsuselt tähelepanu kõrvale juhtimiseks kriminaliseeriti vits ja meedia on võimendanud pedofiiliaskandaale. Laste pilastamine on ränk kuritegu, mis jätab ohvri ihule ja hinge aastateks, sageli kuni surmani veritseva haava. Kuid selle ilmsikstulek ning avalikustamine meedias ja mujal on lapsele veelgi rängem (T. Põld).

Elu võimalikkus Eestis pärast Reformierakonda

Eesti riik ja rikkurid on rahva materiaalseid ja inimressursse arutult pillanud ning tuleviku, eeskätt laste arvelt veel arutumalt kokku hoidnud. Kõigi valimiste juhtmõte on lihtne: riik teeb minu heaks vähe ning kõige parem, mis mina teha saan, on riigi ja rahva arvelt kroone endale säästa.

Vaesus muudab isegi laste ajuehitust (Vaesus Eestis, 2009), ning see on meie rahva ühine puue. Hävitatud on ühiskonna solidaarsus ja sotsiaalne kapital, milleta väikerahval on vähe lootust ellu jääda. Reformierakond on seda 15 aastat ellu viinud, ja viisakad sotsiaaldemokraadid pole 20 aastat suutnud või ka tahtnud seda takistada.

Võimalik, et 20 aasta pärast elavad siin vaid „luuserid", pensionärid ja haiged. „Eestist saab kõik üks suur surnuaed!" hoiatas Lennart Meri oma esimese valimiskampaania ajal.

Mingi lootus tulevikule või vähemalt inimväärsemale elule võib tulla koos uute valimistega. Aga valida saab ka hukatust - nagu Aadam ja Eeva ees ning hulk nende järeltulijaid nende järel sageli teinud on.

1 Aquino Thomas (1225 Roccasecca - 1274 Fossanova), katoliiklik skolastiline teoloog ja filosoof, katoliku pühak. Katoliku kirik peab teda oma suurimaks teoloogiks.

2 Martin Luther (10.11.1483 - 18.02.1546), saksa kristlik teoloog ja augustiini munk.

3 Ilya Prigogine (Ilja Prigožin, 25.01.1917 Moskva - 28.05.2003 Brüssel), keemik ja teadusfilosoof. Tegeles avatud süsteemide termodünaamika, dissipatiivsete struktuuride ja keemiliste protsesside pööratavuse uurimisega. Nobeli keemiaauhind 1977.

4 Karl Rebane (11.04.1926 - 4.11.2007), Eesti füüsik ja akadeemik.

5 Abraham Maslow (1.04.1908 - 8. 06.1970), Ameerika psühholoog. Tuntud kui inimvajaduste hierarhia kontseptsiooni looja.

Jaga |