Kas tahame rikaste parteid?

Aga ultimatiivseid nõudmisi esitada oli ka Neeme Järvi staatuses vara. Ta ei olnud ise Eestit veel sümfooniakaardile kirjutanud. Eesti polnud tuntuks saanud klassikalise muusika maana ega olnud endale veel teeninud sellist tuntud kaubamärki nagu näiteks Berliini Filharmoonikud, mis on tuntud tegijatena ka väga muusikavõõrale inimesele. Juba nõutakse raha, aga saavutused jäävad veel väga abstraktsesse valda.

Ehteestilik stsenaarium

Laine Jänes on oma ameti ohver. Kõigepealt esitasid sotsid oma kümme punkti, mille kohaselt ta kultuuriministriks ei kõlba. Siis tuli välja, et minister on vallandanud Haapsalu muuseumi direktrissi juhtimisvigade pärast. Direktriss oli Lindgreni teoste illustraatoril Ilon Wiklandil palunud loovutada oma autoriõigused Haapsalu muuseumile (Wiklandi antud intervjuu andmeil).

Wiklandil oli täielik õigus küsida: millest tema siis elama hakkab? Muuseumi töötajad võivad küll mõtelda, et vaadake ometi, meie siin Haapsalus veame hädavaevu ots otsaga kokku, aga Wiklandi alati käigus oleva propelleriga Karlsson on tuntud Hiinast Tulemaani. Andku nodi meile! Ja oleks vist tüüpiliselt eestilik, kui Jänes võtab direktori maha, kultuuriinimesed pistavad kisama ja kultuuriminister astub häbiga tagasi. Nüüd saab direktor Haapsalus uuesti ametisse ja teeb seda jälle! Ilonile lähevad uued nõudmised teele. I did it again, nagu Britney ühes laulus laulab. See on ehtsalt kohalik stsenaarium.

Jänes ja Tarand

Pisike konflikt tekkis Laine Jänesel ka Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandiga, kes otsustas peatoimetaja töö kõrvalt Roheliste nimekirjas Riigikogusse kandideerima asuda. Sellega ta kahtlemata näitab, et ametis tal palju teha ei ole, kui selle kõrvalt saab veel valimiskampaaniaid pidada ja hiljem võimaluse korral parlamendis istuda. Vendade Tarandite käitumises ilmnevad ka kalduvused parteisid õpetada. Seejuures on nemad kas näiliselt või ehtsalt sõltumatud, Indrek sai selle varal suure häälearvuga Euroopasse ja võib-olla mõtleb Kaarel venna edu korrata.

Tarandite kontseptsiooniks on, et suurpartei hakkab rahvast võõrduma ja sellest valitud saadikud on üha rohkem aruandekohuslased oma parteiaparaadi, mitte aga valijate ees. Nad on maininud, et parteid kinnistavad oma võimu korruptiivsete tehingute ja sundparteistamise abil. Mõlemad vennad on ikka aeg-ajalt mõista andnud, et parteides on ka palju endisi kommuniste. Kuna nemad ise kommunistid ei ole, siis on neil hea ka kaugemalt arvustada.

Reformierakond on rikaste partei

Hetkekski ei tohi aga unustada ajalugu - kes need parteid siis õigupoolest on? Parteid, nagu nende nimigi ütleb, on ühiskondliku dialoogi erinevad osapooled. Parteid eksisteerisid juba Vana-Kreekas ja alati on nad olnud pooled, kes kannavad eri ühiskonnakihtide huvisid, aga astuvad üksteisega dialoogi. Sellepärast ka liikmekonsensus - alla tuhande liikme ei olda partei, sest ühiskondlik kandepind jääb väikeseks. Riigi huvides on parteisid toetada, et rikkad ei looks oma parteid ega tekiks plutokraatiat. Tõsi, Reformierakond ongi juba rikaste partei, aga riigi juhtimise kogemus - nad on venevastasuse laineharjal alati uuesti tagasi valitud - on pannud näiteks ühe reformika, Laine Jänese dilemma ette: sa kas käitud õigesti või saad ise lüüa. Ja nii võtabki üks rikaste partei esindaja maha iga hinna eest rikkaks saada püüdva muuseumidirektori.

Maailmas ei ole tasuta lõunasööke, kõige eest tuleb maksta. Kui läheb läbi Kaarel Tarandi idee võtta suurparteid riigi rahakoti suudmelt ära, siis tuleb üks tõsiselt rikaste partei, seadusi ostetakse ja müüakse nagu Mauritiusel või Naurul. Sest kuidagi peab poliitiline aparaat oma kulud kompenseerima.

Millest ei saa aru Sirbi peatoimetaja, sellest saab suurepäraselt aru tema valija. Valija arutleb umbes nii: vaat see Kaarel, see on hea mees, selle valime parlamenti. Aga kes siis Sirpi toimetama hakkab, kui Kaarel öösel parlamendis öötööd teeb? Mis saab Sirbist, kultuuriinimeste iidsest foorumist? Kellegi aeg peab olema produktiivne, sest produktiivsuse eest tuleb maksta, ja üldse peab siinilmas maksma kõige eest. Kaks võimalust: kas hakkab peatoimetaja eest peatoimetama keegi teine - sel juhul tekib kohe küsimus, miks Tarand sellesse ametisse kandideeris, kui ta seda teha ei kavatse? - või oligi peatoimetaja koht seniajani vaid formaalsus? Nagu võtsid sportlased ja muidu kuulsad isikud Nõukogude ajal majanditest raha välja - puhas formaliteet.

Endistest kommunistidest tänases Eestis

Mis aga puutub endistesse kommunistidesse praegustes parteides, siis on see samuti kahe otsaga asi. NLKP oli oma lõpuaegadel ülalt peale sunnitud nähtus, mille põhikirjas oli ustavus töölisklassile ja laiemalt rahvale. Selle varjus represseeriti inimesi.

Anname endale aru, et meie praegused kõrged, endise kompartei piletiga poliitikud, pluss Pirita koolis komsomolitegelaseks olnud Laar poleks neis repressioonides iialgi osalenud. Nad oleksid tegutsenud vast oma rahva hüvanguks, isegi kui nad vahepeal miilitsakoerte näksitavaid parastasid. Kui oma parteipiletit vaadati kui puhast kirjatähte, oli see ju igati õilis. Pole kusagil olnud demokraatlikumat ja ilusamat konstitutsiooni kui 1937. aasta oma NSV Liidus. Võib ju kujutleda parteilast, kes astus parteisse kirjatähe ajel ega olnud midagi kuulnud küüditamistest. Ja kui tuli Vaino Väljase tiib, kes kirjasõna tegelikkusega kokku viis, siis sattuski selline parteilane harmooniasse, ehkki ta EKP lagunemise tõttu ka kohe pidi organisatsioonist lahkuma. Kõnelda aga sellest, et kommunism ja kommunistid ka 2011. aastal ikka veel Eesti elu mõjutavad, on pehmelt öeldes anakronism.

Jaga |