Eesti Vabariigi valitsuse sõnum: haige aidaku ennast ise!

MARIKA TUUS,      16. veebruar 2005


Eesti Vabariigis juhtub igasuguseid asju. Kaovad ministrite portfellid ja riigi saladokumendid, varastatakse tühjaks riigi viljasalv, pööritatakse riigi enamusosalusega ettevõtte Verhol rahasid ja riiklikust üldharidusest üritab kasu saada eraettevõtlus.

Lisaks väiksemaid igapäevaseid skandaale, näiteks pärast sügisest võimuvahetust Tallinna linnapeaks tõusnud Tõnis Paltsu siiras rõõm selle üle, et surnud kodutute arv pealinna tänavail on suurenenud. Kuid kõige murettekitavam, mis minu arvates on juhtunud, on meie tervishoiu järsk allakäik.

Esitasin sotsiaalminister Marko Pomerantsile arupärimise, milles tuletasin meelde, et Eesti on Euroopas tervishoiu rahastamiselt viimasel kohal, kulutades selleks alla 5% SKP-st. Veel mõni aasta tagasi oli meil tervishoiu rahastamise protsent 6,7, üle-eelmisel aastal juba kõigest 4,8%. Euroopa Liidu keskmine on 8,5 ning seda märksa suurema SKP juures.

Halvasti elame, vara sureme

Arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet on võrreldes teiste Euroopa riikidega langenud ja see suund jätkub. Tulemuseks, mõistagi, on halvem ravi, madalam elukvaliteet ja varasem suremus. Maailma Südameliidu andmeil sureb Eestis südame-veresoonkonna haigustesse kaks korda rohkem inimesi kui arenenud riikides. Ees ootab aidsiepideemia, mis nõuab tervishoiusüsteemi valmisolekut.
Iga kuuga süveneb arstide defitsiit. Lähema kolme-nelja aasta jooksul läheb pensionile 30–40 perearsti. Enamik kiirabibrigaade on jäämas arstita. Paljuski teevad perearstide tööd kiirabitöötajad. Väliseksperdid hindavad meie ravijärjekordi hullumeelseteks. Günekoloogide, uroloogide, kirurgide, silmaarstide jt eriarstide juurde saamiseks kulub kuid ooteaega. Läinud aasta lõpu tervisekriisi ajal – kui lisaraha võeti haigekassa reservist – lubati, et ravijärjekorrad küll ei lühene, ent jäävad samale tasemele.
Teatavasti otsustas aga haigekassa nõukogu 20. jaanuaril statsionaarse arstiabi ravijärjekordi pikendada kahe kuu võrra (senise kuue kuu asemel kaheksa kuud), liigeste endoproteesimise järjekordi seniselt kolmelt aastalt neljale, LOR operatsioonide tähtaegu tõsteti kuni kahe aastani endise ühe asemel, laste hambaravi pikendati paari-kolme kuu võrra jne.

Kas haigla remont on raviteenus?

Hetkel kehtivasse tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse kirjutati sisse, et raviteenuste hind peab katma kõik teenuse osutamiseks vajalikud kulud, sh hoone amortisatsiooni. Haigekassa on planeerinud haiglate hoonete amortisatsiooniperioodi 36 aastale. Hoone amortisatsiooniperioodi all mõtleme aega, mille järel on hoone kasutamiskõlbmatu. Remondikulud on hoopis midagi muud.
Imelik on, et praegune tervishoiupoliitika peab õigeks amortisatsioonikulude jaotamist vaid 36 aasta peale (mis kajastub ju igas raviteenuse hinnas). Kas siis Euroopas pole ravihooneid, mis oleksid vanemad kui 35 aastat?
Meie meditsiin pole seega jätkusuutlik. Allakäik algas aastatel 1997–1998, kui otsustati, et ravirahast makstakse kinni ka raviasutuste muud kulud. Siis lisandusidki voodipäevatasu, visiiditasud, alustati ravimite reformi. Ultraliberaalses Eestis on erastatud tervishoid samasugune majandusvaldkond nagu iga teine tootmisharu, ja seda iseloomustab krooniline alarahastamine.

Arstiabi on inimeste esimene mure

Sügisel korraldatud uuringufirma küsitluse järgi seadsid eesti inimesed peamiste murede hulgas esikohale tervishoiu ja arstiabi. Arstiabiga pole rahul ligi 70% küsitletutest. Teatavasti lubas aga just praegune koalitsioon investeeringute rahastamist riigieelarvest. Valitsuse tegevuse prioriteetide hulgas tervishoidu aga ei näe. Minister Pomerantsi sõnum on seni olnud haige inimese omavastutuse suurendamine.
Mind huvitab, mida valitsus kavandab tervishoiusüsteemi rahastamises muuta, et saada 13 protsendile ravikindlustusrahale vahendeid juurde? Suurenema peaks ka tervishoiu rahastamiseks kulutatav 4,8% SKP-st, millega Eesti on Euroopa punane latern. Muide, selle osa suurendamise põhimõte sisaldub nii koalitsioonileppes kui Res Publica valimislubadustes.
Ma ei näe minister Pomerantsi samme, et riik hakkaks osalema raviasutuste kapitalikulude katmisel, nagu see on mujal riikides. Ka see lubadus on koalitsioonilepingus kirjas.
Karta on, et 2006.–2007. aastail Eestisse saabuvaid Euroopa struktuurfondide vahendeid jagades rikutakse jälle konkurentsi, eraldades fondi raha ministri määrusega, mitte aga suunates fondi raha haigekassa raviteenuste hinna sisse, nagu tervishoiuteenuse seadus nõuab.

Mitte valimislubadused, vaid Res Publica valed

Ravijärjekordade pikkusest polegi mõtet kirjutada – seda, et need pikenevad veelgi, juba teatakse. Kahju, et midagi selle vastu ette ei võeta. Res Publica lubas juba 2002. aasta kohalikel valimistel kaotada arstijärjekorrad polikliinikutes järgmise aasta jooksul. Kas see oli lubadus või vale?
Res Publica kui valitsuse juhtpartei käegakatsutav tegu on taasiseseisvumisaja suurim tervishoiukriis. Kui vastate, et kõik taandub rahale, siis miks oli vaja langetada makse? Kui too kurikuulus 2% tulumaksu oleks riigikassas alles, kataks see ju puuduva summa tervishoius ja täidaks ühtlasi Res Publica valimislubaduse, mille kohaselt riik katab kapitalikulud.

Valitsuse juhtpartei Res Publica käegakatsutav tegu on taasiseseisvumisaja suurim tervishoiukriis. Kui vastate, et kõik taandub rahale, siis miks oli vaja langetada makse?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)