Kuidas hinnata Eesti edukust?

HEIDO VITSUR,      07. juuli 2004


Kindlasti vaevavad selle küsimuse üle pead kõige rohkem need, kes sente peos peavad veeretama, sest nemad ei saa kuidagi aru, mis edukusest siin üldse juttu saab olla, kui tosin aastat pärast iseseisvumist ja meie üliedukaid majandusreforme peab suur osa elanikkonnast virelema allpool vaesuspiiri, ilma et neile ka tulevikus paistaks vähematki lootusekiirt. Seevastu aga need, kellel on läinud hästi, Eesti edukuse üle pead ei murra: elu on ju ilus.
Kuid samas on väljaspool igasugust kahtlust, et kõikide üleminekuriikide seas on Eestil maailmas vaata et kõige edukama riigi oreool, mis hakkas meile tekkima rahareformi ajal ja on nüüdseks tõena kinnistunud enamiku Eestist midagi kuulnud inimeste teadvusesse.

Tegelikult me olemegi hetkel üleminekuriikide seas nii mitmeski mõttes just see kõige parem. Seda siis, kui edukuse hindamise aluseks võtta üksnes üldised majandusnäitajad ning Rahvusvahelise Valuutafondi majanduspoliitiliste soovituste täitmise ulatus ning unustada kõik muu.
Nii oleme me kõik oluliseks peetavad majandusreformid viinud läbi kõige kiiremini ja kõige radikaalsemal kombel. Selle tulemusel on Eestisse tõepoolest hakanud võrreldes teiste üleminekumaadega kiiremini ja rohkem tulema väliskapitali. Lisaks väliskapitali sissevoolule on nagu laastutuli suurendanud meie hetkerikkust ülihelde restitutsioon, riigi ja eravarade kiire müük ja pantimine, mis kõik on oluliselt tõstnud majanduslikku aktiivsust, pannud kerkima bürood ja kaubandusettevõtted ning käima elamuehituse; toonud Tallinna tänavale iga tuhande inimese kohta rohkem autosid, kui neid on meist kümme korda rikkamas Kopenhaagenis või Helsingis ja sel moel aidanud kaasa Eesti edukuse legendi tekkele.

Kuid on veel üks põhjus, miks Eesti edukusest nii palju räägitakse: Eesti on üliliberaalse majanduse eestvõitlejate lemmiklaps. Maailmas ei ole ühtegi teist riiki, kes oleks nii jäägitult juhindunud äärmusliberaalide evangeeliumist ja keda samal ajal selle poliitika õigsuse tõestamiseks oleks võimalik välja mängida.
Kolmteist aastat Eestis Associated Pressi ajakirjanikuna töötanud Michael Tarm tunnistab oma 22. juuni intervjuus Eesti Ekspressile, et juba paar aastat pärast meie iseseisvumist hakati Baltikumi vaatlema imeriikidena ja mindi liiga kaugele. Siia hakkasid tulema inimesed, kes kirjutasid meist läbinisti positiivseid lugusid: ja kui nad ka ei näinud seda tegelikult, siis kirjutasid ikka, sest see oli lugu, mida toimetaja neilt tahtis.
Äärmusliberaalsusest huvitatud vajasid hädasti uut imelast, sest nende eelmised lemmikud olid vahepeal üpris kurvalt lõpetanud.

Tegelikult ei pruugiks meie edukuse legend meile midagi halba tuua, kui me ise suudaksime oma olukorda ausalt ja terviklikult hinnata ning kui see ei muudaks meid ohvriks ainult iseenda kasu silmas pidavate võõraste kiitusele just nagu juustutükiga vares ühes tuntud valmis.
Eesti rahva õnnetus on selles, et meil on see legend koos selliste nn sõltumatute, kuid tegelikult parempoolsete huvide kaitseks asutatud instituutide nagu Heritage Fondation, Cato Institution jne hinnangutega lõpliku tõe staatusesse tõstetud ning valijate vähest informeeritust või apaatiat ära kasutades kõige rikkamate lühiajaliste huvide teenistusse rakendatud.
Loomulikult ei ole tugevalt parempoolse maailmavaate kaitsmine kuritegu, kuid see, et Eestis ei tasakaalusta neid seisukohti vasakpoolsete ega ka akadeemiliste analüütikute seisukohtadega, on juba halb.

Paraku ei koosne rahvaste elu üksnes läikivatest büroohoonetest ja autodest: rahvaste elul ka teine külg – sotsiaalne. See, milles kajastuvad inimsuhted, rahva tervis, tema elujõud ja kultuur.
Ja siin ei ole meie saavutused enam sugugi silmapaistvad. Kui me võtame mistahes sotsiaalvaldkonna alates rahva ja riigi suhetest ning lõpetades rahvuse ellujäämise võimega – siis oleme me Euroopas kas kõige viimased või viimaste hulgas. Me ei võpata aidsist, kuritegevusest ega iibest rääkides. Me oleme oma poliitilisest leksikonist sõna "õiglus" välja arvanud ja saatnud ajaloo prügikasti.
Sellest meil aga kuigi palju ei räägita, sest inimesega, kes hakkab ilusate ja läikivate asjade kõrval nägema ka sotsiaalseid probleeme, pole enam nii lihtne manipuleerida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (39)