Paar tundi Grigori Javlinskiga

RALF R. PARVE,      29. september 2004


Laupäeval toimus Tallinnas Euroopa noorteühenduste juhtide konverents, kus ettekandega "Kas Venemaal on demokraatia võimalik?" esines Venemaa vasakliberaalse opositsioonipartei Jabloko esimees, duumasaadik Grigori Javlinski.
Kesknädal pakub lugejatele külalisesineja huvipakkuvamaid mõtteid.

Javlinski märkis, et maailmas on kolm jõukeskust – USA, Aasia ja nendest majanduslikult nõrgem Euroopa. Seega, püsimaks konkurentsis, vajab Euroopa Venemaad, sest vaid koos Venemaa ja selle ressursside ning inimpotentsiaaliga suudaks Euroopa konkurentsis püsida. Kui Euroopa-Venemaa koostööd ei tule, siis on see Venemaa lõpp ja riiki tabab kollaps ning lagunemine.
"Demokraatiata laguneb Venemaa laiali. Demokraatia väljakujunemine nõuab palju aega, kuid see on ainuvõimalik tee," kuulutas Jabloko liider. Ja uskus, et Venemaa liitumine "Euroopa klubiga" võib toimuda 25 aasta pärast ja tulemata see ei jää.

Kesknädal küsis Javlinskilt:
Venemaa demokraatiakogemused pärinevad aastasadade tagant – Novgorodi ning Pihkva rahvaveetšedelt. Teiseks on napid kogemused 1917. aastast, Kerenski valitsusajast. Teie ettekande pealkirjas, kas demokraatia Venemaal on võimalik, seisab küsimärk. Kas demokraatia võidus on mingeid kahtlusi?
Järgnes Javlinski vastuküsimus: Kas teate, miks on demokraatia edukalt toiminud Poolas, Tšehhis, Ungaris, Sloveenias, Eestis, Lätis, Leedus?
Gorbatšovile tuli võim kätte ootamatult. Venemaal asus muudatusi ellu viima juht, kes enne ehitas kommunismi ja seejärel äkki läänelikku demokraatiat. Sama ajal toimus Ida-Euroopas poliitilise eliidi väljavahetumine, Venemaal aga mitte. Miks? Uue poliitilise eliidi tekkimine on omamoodi revolutsiooniline protsess. Ungaris toimus see aastail 1956–1989, Tšehhis alustati 1968, Poolas 1970. aastatel.
Meil Venemaal on kõik praegused peaministrid olnud juhtkommunistid. Kümme aastat tuhandeaastase Venemaa ajaloos on lühike aeg.

Venemaa demokraatiast
Teemat käsitles Javlinski irooniaga.
Kas suudate endale ette kujutada, et USA kuulutab Texasele sõja, sõdib kolm aastat ja kaotab sõja. Seejärel aga teatab president, et võitis sõja, kuulutab välja uued presidendivalimised ning võidab need ülekaalukalt. USAs on taoline asjade käik mõeldamatu, Venemaal aga võimalik.
Lääs oli ahastuses, et president Putin hakkab määrama kubernere. Seda on näiliste valimiste abil alati tehtud. Kui aga kerkibki esile mõni "vale" kandidaat, siis lendab ta õhku.
1996. aastal oli mul presidendivalimistel 15%-ne toetus, Jeltsinil 3%-ne. Press osteti ära ning Jeltsinist saigi president.
Venemaa vabad valimised meenutavad Iraagis toimuma hakkavaid. Paraku demokraatia vajab dialoogi, sõltumatut parlamenti, kohtusüsteemi ja vaba ajakirjandust. Kahjuks see süsteem meil ei tööta. See annab end tunda ka terrorismivastases võitluses. Autoritaarne süsteem sünnitab korruptsiooni ja taoline süsteem ei suuda terrorismiga võidelda. Venemaa imiteerib läänemaailma demokraatiat. Selline poliitika nõrgendab võimu. Mitte aga ei tee tugevamaks, nagu arvatakse.

Ajakirjandusvabadusest
Sõnavabaduse eest ja selle saavutamiseks tuleb minna tänavale. Siis hakkab asi edenema. Meil pole vaja niivõrd sõnavabadust, kuivõrd vabadust pärast esitatud kõnet või esinemist.
Enne Eestisse sõitu kuulsin hommikul raadiouudist. 28 tuntumat teleinimest ehk "teleakadeemikut" on teinud avalduse selle kohta, et Venemaal pole vaba pressi. Lõuna ajal kuulsin lennuväljal raadiost, et "teleakadeemikuid" ei suudeta kuidagi leida. Ja üleüldse olla nende avaldusel vaid kaks allkirja. Küsitleti asjaga seotud kommersant Poznerit ja too ütles vaid "no comments" ehk ei mingeid kommentaare.
Venemaal on arvestatavad ja mittearvestatavad ajalehed. Arvamust kujundavad miljonitiraazhilised lehed ja need on võimude kontrolli all. Pisitiraazhiga lehti saab näidata kui demokraatiailmingut, ent need ei kujunda endast mingit arvestatavat arvamust. Ajakirjanduses toimuvast meenutagem Izvestija peatoimetaja lahkumist ja mõnegi telekanali sulgemisi.

Millest on tingitud pinged Eesti-Vene suhetes?
Paljuski on tegemist Venemaa välispoliitika komplekside, ambitsioonide ja minevikumeenutustega, mis segavad normaalsete suhete kujunemist. Probleem on pigem psühholoogiline.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)