Ukrainas sõdivad kodud omavahel

Elame tulevikus ja minevikus, aga oleme üha enam kaugenenud olevikust, mis oli meiega Balti keti ajal vabadust nõudes. Jälle on olevikust muutunud märksa olulisemaks kaunis tulevik. Endiselt ei juhi meie riiki vastava eriala parimad spetsialistid, vaid „ideoloogiliselt ustavad“ parteisõdurid – nagu nõukogude ajalgi, kui andest ja oskustest üle oli „õige elulugu“. Keegi meist ei läheks südamekirurgi juurde, kel pole arstidiplomit, vaid üksnes parteipilet. Aga oma riigi südant laseme opereerida inimestel, kel pole suurt aimugi tööstusest, laevandusest, lennundusest, rääkimata lehmast, seast või rukkipõllu hooldamisest...

Elame jälle nagu kommunismi oodates

On muidugi tore, et kaitseminister Sven Mikser on endale lausa Barack Obama relvanõunikuks saanud. Aga tänu niisugusele väga kaugele sõbrale ostetakse üha rohkem sõjatehnikat, et kaitsta meid mineviku- ja tulevikuzombide eest, kusjuures oleviku eest ei kaitse meid keegi. Igatahes mitte seni, kuni riigijuhid ei oska talumeest aidata millegi tõhusamaga peale kõnede isamaa ilu hoidlemisest. Elatakse tuleviku nimel – nagu kommunismi oodates.

Eriti paatoslikud kõnemehed on loomulikult vene nimedega „eestluse arendajad“, sest neile pole teist valikut jäetud, nagu ka aadliku laps luiskas end Stalini ajal tõsimeeli igipõliseks proletaarlaseks, et ellu jääda ja „tulevikuootustele“ vastu pidada.

Elame praegugi suure „ideoloogilise kõnemüra“ ajal (infosõda!), mis saab Ukraina sündmuste tõttu aina uut hoogu, sest äkki on tekkinud palju „ukrainlaste sõpru“, kes ei mõtle samuti sõprade olevikule, vaid üksnes müstilisele tulevikule või minevikule, kutsudes välja bandeeralaste vaime, nagu meil manatakse esile ka Sinimägede omi, ning korrates samu vigu, mida tegid meie isad ja isaisad, kel oli küll hea vabandus: nemad tegid oma häbitegusid stalinistide või hitlerlaste survel.

Praegune juudihävitajatega üheskoos Eesti Vabariigi riigilippude lehvitamine pole kahjuks sugugi auväärsem kui oli oktoobriparaadide propaganda Stalini auks. Aga nüüd tehakse seda vabatahtlikult, avalikult, tõsimeeli!

Ühe totalitaarse ideoloogia asemel ülistame teist

Kui Sinimägedes oleks Nõukogude vägede pealetung peatatud, kas oleks siis tõupuhaste sakslaste Reich muutnud meie sinimustvalge riigilipuks ja meie vabariigi iseseisvaks? Kindlasti mitte! Paljud Sinimägede pidustusi põlgavad eestlased on juba stagnaajal saanud õõnsa lauspropaganda vastase immuunsussüsti ja tasahilju koguvad endasse ürgset soomeugri viha, sest eks Adolf oleks muutnud meid samasuguseks orjarahvaks nagu seda tegid Balti parunid.

Ühe totalitaarse ideoloogia asemel teise, samasuguse ülistamine (ametlike riigilippude toetusel!) tõestab aga kahjuks seda, et meie propagandistid on lõplikult kaotamas reaalsustaju ega tea, mida rahvas tegelikult mõtleb.

Mitteteadmine pole iseenesest häbiväärne, vaid tuhandete inimeste pankrottiviimine ja kodumaalt lahkuma sundimine on rohkemat kui mõne poliitiku häbi – see on riigijuhtide kuritegu meie rahva vastu. Venemaa-sanktsioonide bumerang ei tabanud loomulikult Ameerikat, vaid hoopis Balti riike, neid tõsiseid töötegijaid, kes meile veel alles on jäänud. Ameerikal ja Venemaal on loomulikult klaarida vanad arved, aga on lühinägelik ja arutu, et Eesti tõttab seda arvet kinni maksma oma tööinimeste higi ja verega.

Kas oleme kordki kuulnud meie kõrgeauliste ministrite või meedialiidrite ennustusi, mis hakkab juhtuma, kui Venemaa ja USA vastuolus pigistatakse viimanegi eluraas välja hoopis neist eestlastest, kes on lootnud siiski kodumaal ausa tööga ellu jääda ja oma peret toita?

Kuigi Eesti Vabariigi teadus on kõrgtasemel, ei suuda „ideoloogilistest partorgidest“ või lausa diletantidest arenenud poliitikud majanduslik-teadusliku mõtlemisega sammu pidada ega kavatse seejuures magusat riigipalka teadjamatele loovutada. Neile, kes räägiks asjast, mitte „ideoloogiast“! Diletantide ainus riiklik lahendus kõigile eestlaste muredele on ju sama mis stagnaajal: mida rohkem ilukõnesid ja „ideoloogiat“, seda suurem on lootus ametisse jääda ja samas vaimus jätkata. Kuni viimse hingetõmbeni või... uue mässulise murranguni.

Ukraina üllatas Euroopa Liitu

Jah, ilmselt üllataks „eestlusest“ nõretavaid riigijuhte põliseestlaste mäss samavõrd nagu Euroopa Liitu üllatas Ukrainas toimuv, sealhulgas eriti Malaisia lennuki allatulistamine. Ametlikult tunnustatud Ukraina riigivõim ja Euroopa tohutu asjatundjate hulk võinuks ju ette teada, kui ohtlik on sõdiva riigi õhuruumis lennata, ja võinuks lennufirmasid hoiatada.

Tagantjärele kehtestatud sanktsioonid ei muuda tragöödiat olematuks, sest mis riigivõim see on, kes oma riigis toimuva eest ei vastuta ega midagi ette näha ei suuda? Ukraina oleks pidanud lihtsalt ja lühidalt kogu maailmale teatama: „Meie riigis tulistatakse! Hoidke siit eemale! Ärge siia lennake!“

Selle tragöödia põhjustas otseselt vastsete riigijuhtide endi saamatus ja vastaste alahindamine. Aga Ukraina riigivõim ei tunne endal sellegipoolest mingit süüd. Mässajatel pole ju kaotada enam mitte midagi peale elu. Nad on niikuinii kõik kaotanud, sest neid ei jäeta rahule enne, kui nad on tapetud viimse meheni. Lisaks neile ka hulganisti rahulikke kodanikke, kes Ukraina armeele ette jäävad. Mäss on ju alati stiihiline ja allumatu nähtus. Aga Ukraina valitsus pole seni eriti tahtnudki olevikus mingeid kompromisse ja rahumeelseid arenguid välja pakkuda. Õnneliku tuleviku nimel?

Eestile on tarvis pädevaid poliitikuid

Mida vajaks Eesti olevik lisaks Ukraina siseellu sekkumisele? Balti riigid vajaksid väikeriikidena eelkõige poliitikuid, kes suudaksid õppida neutraalselt Šveitsilt – riigilt, kus suudetakse mõelda oma rahvale ega olda kasulikuks mängukanniks suurte impeeriumide vahelistes tülides.

Ka me ise olime ju kord „mässajate“ rollis, mässates nõukogude korra ebainimlikkuse vastu ja soovides sellest vabaneda. Suutsimegi eralduda totalitaarsest suurriigist. Nüüd oleme NSV Liidust lahti, aga oleme koos teise sõjaka ühendriigiga, kes kogu maailmas rohkesti hävingut ja pomme külvab. Me toetame kõikjal USA aktsioone ja usume, et sel kombel ükski ootamatu õnnetus meid ei taba, nagu tabas (suure ootamatusena!!) Malaisia lennukit. Aga Putinil oli õigus, kui ta väitis, et majanduslikud sanktsioonid Venemaa vastu ei lahenda ühtegi Ukraina probleemi. Kuid Eestile toovad need hulganisti probleeme juurde.

Kas kompromisse soovivad tõesti vaid lihtsameelsed?

Paljud siinsed arvamusliidrid – sõltumata emakeelest – peavad lihtsameelseteks kõiki, kes püüavad veidigi kompromisse leida, ka meie oma rahvusvähemusega! Sõimulaviini sai memmepoegadelt, kes pole ise sõda näinud ega pantvangis olnud, isegi niisugune vapper ja inimlik mees nagu Tõnis Asson. Ka teda julgeti tagaselja lihtsameelseks nimetada, sest ta kutsus üles mõistma Ukraina kodusõja mõlemat osapoolt.

Ometi on suudetud just tänu Euroopa Liidu varasemale kompromissirohkele poliitikale ilma maailmasõjata elada kauem, kui need paarkümmend aastat, mis jäid Esimese ja Teise ilmasõja vahele.

Šveits on suutnud teatavasti hoiduda eemale kõigist suurtest sõdadest. Eesti Vabariigi uus põlvkond mingu õppima sealsetelt poliitikutelt, sest meie lärmakatelt „ideoloogidelt“ pole omandada midagi rahumeelset – nemad on olnud ässitajateks, „nõunikeks“ ja „ekspertideks“ igas endise NSV Liidu sõjakoldes.

Näeme pidevalt Eesti omi kommentaatoreid – isegi naisreporterid ei halasta! – riiklikus telekanalis innukalt selgitamas, kui võitlusvalmis on nemad ise ja kogu kohalik rahvas. Võitlusvalmis – milleks? Eks ikka „venemeelsetega“ sõdimiseks! Toimugu siis konflikt ükskõik missuguses maakera punktis, sest sõda käib ikka paradiislikult kauni tuleviku nimel, olevikule käega lüües!

Kes on siis tegelikult lihtsameelsed?

Kas tõesti need, kes püüavad alustada mässulistega läbirääkimisi ja kohelda vastuhakkajaid inimlikult, sest mitte keegi ei hakka sõdima meelelahutuseks, vaid ikka meeleheitest?

Või on lihtsameelsed hoopis riigijuhid (nii EL-s kui ka Ukrainas), kes lubasid reisilennukitel rahumeeli kodusõjatandri kohal lennata ega näinud ette selle ohtlikkust just piiririikidele?

Nojah, Ukrainas polevatki ju kodusõda, seal olevat vaid mõned allumatud separatistid... Just nimelt separatistid, mitte endised kaasmaalased, kes uue riigivõimuga rahul pole ja kelle rahulolematus vääriks ka Euroopa Liidult uut analüüsi, sest juba on Ukrainas hukkunud hulganisti täiesti rahumeelseid kodanikke, kes teavad poliitikast ja maailmas toimuvast sama vähe kui nood reisijad, kes Malaisia lennukisse istusid.

Ukraina kodusõjas sõdivad kodud omavahel

Eks õnnetused ja lein tabavad sageli täiesti ilmsüütuid inimesi, kes poliitikat oma argieluga ei seosta ning kes usuvad suurriikide sõjaliste ja majanduslike sanktsioonide võlujõusse. Jõusse, mis viib maailmasõjani just siis, kui vastast enam inimeseks ei peeta ega suudeta temaga dialoogi astuda, sest ei taheta olla „lihtsameelsed“ või „venemeelsed“.

Nii ongi paraku juhtumas Ukrainas. Riigis, kus polevat kodusõda, aga kus sellegipoolest kodud omavahel sõdivad.

Ka Eestis sõdivad kodud salamisi juba ammu – infosõda on täiesti avalik termin! Aga edu ei saabu mitte siis, kui see sõnasõda ühe kliki poolt võidetakse (siis saabub uus totalitarismiajastu!), vaid siis, kui riigisüdant ei opereeri enam lihtsameelsed diletandid, kelle ainus eriala on „ideoloogiliselt õige ilukõne“, misjärel võib töökaid kaasmaalasi süümepiinadeta ajada majandusraskustesse ja võõrvägedesse.

[esiletõste]

Diletantide ainus riiklik lahendus kõigile eestlaste muredele on ju sama mis stagnaajal: mida rohkem ilukõnesid ja „ideoloogiat“, seda suurem on lootus ametisse jääda.

REET KUDU, kirjanik

Jaga |