Maatamees. Osavõtja kommentaar

Maatamees ehk Eesti Jõmm

Tõepoolest, eriline eesti Jõmmkärakas, kes ei näe mitte midagi muud kui vaid tükki vaba maad,  mille endale saaks krabada. Isegi naise ilu, mida pakuvad talle küllaga nii Džininna kui Tütarlaps, ei pane mühakat leebuma. Ikka vaid maa, kivid ja naelad. Niisugust tuhajuhanit ongi Spekulandil, Ametnikul või Maakleril kerge ninapidi vedada. Lausa piinlik hakkab. Eriti siis, kui saal taipab, et neid juhmardist Maatamehi on ju kõik kohad meil täis. Ahneid ja lolle, juhme, kuid agaraid. Ega autor siis ilmaaegu pane Diktorist jutustajale sõnad suhu, et kõik, mis laval toimub, juhtub ühes maakonnas, looduslikult kaunis kohas, ühe päris tavalise eesti mehega.

Mul on siiralt kahju, et seda tohmani osa peab mängima tundepeen huumorimees Henrik Normann. Aga ega roll meest ei riku. Peaosaline on hiilgav! Terve tunni järjest laval ja suud ei saa hetkekski kinni, nii tihe on autori tekst. Stseen Uuriva Ajakirjanikuga on juba meediat vihastanud, sest nõnda elutruult pole sulepeast lugu imevat leheneegrit meil laval veel näidatud. Noormehel Oh ja Tütarlapsel Ah jääb vaid üle hüüda, kui kogu seltskond Jänese ja Kajakaga lõpetades üle lava veerenud. Kõik täpselt nii, nagu igal õhtul telekast lahkelt pakutakse. Isegi üks Eramaalase lagunenud laip jäätakse järve ligunema. Jube lugu! Teatri direktor Karin Tammemägi ju teab, et jube. Nii julgustabki ta enne etenduse algust publikut: leidke endas julgust naerda nii enda kui ümbritseva üle. 

Sest see kõik on meie endi elu, Urvastest nähtuna. Tõeline eesti ahnus. Saaks ühe nafta puuraugu ka veel endale, mis siis viga! Aga näed, ei saa. Ka see pannakse pihta. Kõik läinud: maja, maa, naine, raha, nafta, naelad. Kajakas jättis ka maha. Lõpp.

Ja kui nad kõik sellel rikkal maal veel surnud pole, siis elavad nad oma suures rikkuses vaeselt edasi!       

Lavalise tervitusega

Diktor Lenk   

Jaga |