Oktoobripööre ja kolmas tee

Meeletu majanduskasv

Ei me ise ega maailm ei jõua ära imetleda Eesti 8,5-protsendist majanduskasvu, mis on kõrgeim Euroopas. Euroopa kõrgeim on meil aga ka inflatsioon ja suurim oli ka majanduslangus (15%).

1913. aastal oli mitteeuroopalikest riikidest arenenuim Venemaa, kelle majanduskasv oli tol ajal maailma võimsaim: rahvuslik rikkus kasvas 6% aastas, samal ajal kui Saksamaal 4,7% ja USA-s 4,4%. Riigieelarve oli tasakaalus. Raha kulutati eeskätt riigiettevõtteile ja sõjaväele, sotsiaalkulusid välditi. Riigivõlg oli 8,8 miljardit kuldrubla, kuid seda suudeti teenindada. Viiel sõjaeelsel aastal oli kasv rasketööstuses 50%, kergetööstuses 20%, kaubakäibes 64%, palgad tõusid 25%.

Eesti tänased haridusnäitajad on formaalselt head. Ka sõjaeelsel Venemaal tehti hariduse vallas suisa imet: kirjaoskus tõusis 20 protsendilt 40 protsendini, üliõpilaste arv 30 000-lt 120 000-ni.

Majanduskasv Venemaal eri valdkondades 1899-1913 (protsentides)

SKT per capita 1913 $

Venemaa rahvastel polnud aimu, et rikastes riikides tarbiti ostukaupu 10-20 korda rohkem, kuid tajuti ühiskondlikke vastuolusid ja ebaõiglust. Euroopas saja aasta jooksul aset leidnud revolutsioonide põhjused peitusid ühiskondlikes vastuoludes. Venemaa majanduslik mahajäämus tingis kaotuse sõjas.

Sotsiaalprobleemide ignoreerimine

Maailma põhivastuolud tulid kõige selgemini ilmsiks Venemaal. Riigis valitses konservatiivne kristlik feodaaliganditega paremäärmus. Tsaarivõimu jumaliku päritolu eitajad pandi kirikuvande alla. Valitsus oli juba Peeter I ajal rahvast täiesti võõrandunud. Esimesed poliitilised õigused ja inimõigused olid kätte võidetud alles 1905. aasta revolutsiooni päevil.

Venemaa klassistruktuur 1913 (protsentides)

Keskklass oli nõrk. Ka Eestis on see praegu nõrk. Ülirikkad elasid lustielu vaeste arvel, kellele maksti 10-tunnise tööpäeva eest näljapalka. 1905. aastal puhkes revolutsioon, mis lõppes kaotusega, kuid oli 1917. aasta revolutsioonide peaproov.

Venemaa ajaloo kulgu kiirendas Esimene maailmasõda, mis tõstis toidu hinda üle viie korra, samal ajal kui kaardiga saadav leivanorm langes 200-400 grammile päevas. Tsaari ei toetanud isegi mitte enam Vene armee kindralid. Kui veebruaris puhkes pealinnas näljamäss, tuli sõjavägi rahva poole üle. Venemaast sai vabariik ja õiguste poolest ilmselt maailma kõige vabam maa.

Aga polnud leiba, ja kui pole leiba, pole ka vabadust - nii on öelnud Suure Prantsuse revolutsiooni üks juhte Maximilien Robespierre. Sõda kestis edasi. V. I. Lenin lubas rahvale rahu ja leiba. Kuna riik töötuid, kodutuid ja nälgijad ei aidanud, aitasid need ennast ise. Sündmuste keskpunktis olnud USA ajakirjanik John Reed märkas, et pinnale kerkisid põhjakihid. Alandatud ja solvatud maksid algul kätte jõukatele, seejärel iseendale. Eriti Stalini ajal.

Saanud teada võimupöördest Petrogradis, arvas Eesti Maanõukogu jutud proletariaadi diktatuurist lobaks. Konstantin Päts lootis rahvuslike kitsenduste kadumist ja Jaan Poska mõtles ajutisele iseseisvusele, kuni punased kukuvad. Eestlased rajasid vasaktsentristliku Eesti Wabariigi.

Hukutav eksitus?

Kogu maailma politoloogid ja sovetoloogid on juba peaaegu 100 aastat väitnud, et Karl Marxi ideed olid hukatuslikud. Ajalugu näitaski, et kommunistliku pöörde järel tekkisid üsna sarnased ebatõhusa majandusega totalitaarühiskonnad, mis alustasid terroriga. Marxi kõige põhilisema arusaama järgi vastab riik ja ühiskondlik pealisehitus majanduslikule korrale. Mahajäänud maal viib revolutsioon endisest olukorrast veelgi madalamale tasemele (Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast. Tallinn 1982). Seda bolševikud ignoreerisid. Tekkis riigikapitalism.

Vene rahva enamus tahtis inimnäolist kapitalismi ja põlgas Euroopat. See olnuks ajaloo loomulik käik, mille „proletariaadi diktatuur" läbi lõikas. See diktatuur püsis 70 aastat ja maksis hinnanguliselt 70 miljonit inimelu. Koos kommunismiga hakati vihkama ka sotsialismi ja vasakpoolsust. Seda iseäranis Eestis.

Praeguses Euroopas on pilt selge: mida lõuna poole, seda suuremad on sotsiaalsed lõhed ja rahva mässumeelsus ning seda vähem lootust ka tulevikus majanduslikult edukas olla. Sotsialistlikus Põhjalas on tänu lastetoetustele sündimus normaalne. Itaalias ja Hispaanias on naise kohta 1,2 last - ehkki rasestumisvastaste vahendite kasutamist peab katoliku kirik surmapatuks. Vahemeremaade ja Iirimaa probleem pole hiigellaenudes, vaid sotsiaal-majanduslikus korras, kus rikkad rikastuvad ja vaesed vaesuvad ning majandust juhib stiihia. Meie madal ühetaoline tulumaksumäär ja väikesed sotsiaalkulud lähendavad meid Venemaale ja mitte Euroopale.

Võitlus kommunismi ja kapitalismi vahel kahepooluselises maailmas haaras kõiki inimesi ja eluvaldkondi ning lõppes mõlema poole kaotusega. Maailm arenes ebanormaalselt. Kui tuumaraketid seisid seljataga, oli koletu ajupesu paratamatu. Rahvas ootab siiani paremat pettust ja meelelahutust. Inimesed on ühiskondlike probleemide ees võimetud.

Ähvardav tulevik

Nüüdisajal tundub hirmuäratav V. I. Lenini teooria imperialismist kui roiskuvast ja surevast kapitalismist, millele ta arvas järgnevat üleilmse kommunismi (1916). Lenin toetus statistikale ning Inglise majandusteadlase ja mõtleja John Atkinson Hobsoni teooriale näitamaks, miks kapitalism hukkub.

Koloniaalimpeeriumid on tänaseks kadunud, kuid asja tuum on monopolism, finantsoligarhia, kapitali väljavedu ja maailma jaotamine mõjusfäärideks suurriikide vahel. Hobson nägi, et alamkihid mõistavad hukka kapitali kontsentratsiooni (mis on osa globaliseerumisest), ja Wall Streeti hõivamine tänavu 16. oktoobril andis sellest märku. Parempoolsus on paradiis eliidile, kes maksab töövõtjatele liiga vähe palka, et nad piisavalt tarbida saaksid.

Sada aastat tagasi valitses USA-s üliliberaalne majanduslik ja sotsiaalne parempoolsus ning kõik uskusid, et igaüks on oma õnne sepp. Seetõttu puudus kaitsev sotsiaalsüsteem. 24. oktoobril 1929 New Yorgi börsil alanud Suurest Krahhist arenes üleilmne Suur Depressioon, mis võinuks Ameerika kapitalismi ja vabaduse käigu pealt minema pühkida.

Ameerika rahvas aga hääletas F. D. Roosevelti „uue kursi" poolt selle kõrge astmelise tulumaksu ja ulatuslike sotsiaalprogrammidega. See päästis maailma. Kui eilsed edukad rikkurid endalt elu võtsid ja kadus 15 miljonit töökohta, saadi aru, kui vähe sõltub üksikinimesest. Suurest majanduskriisist jäi toona kõrvale vaid N. Liit. Mandri-Euroopas kadus demokraatia, v.a Tšehhoslovakkias ja Põhjamaades. Itaalias märatses fašism ja Saksamaal natsionaalsotsialism. Praegu pooldavad äärmusliberalismi need, kes pole Suurt Depressiooni üle elanud.

Hirm kommunismi ees tingis fašismi, see omakorda viis Teise maailmasõjani. Viimasele järgnes paratamatult „külm sõda", mis Kanada ajakirjaniku Mark MacKinnoni arvates on uuel kujul jälle käes. Kui riikide, rahvaste ja inimeste üle valitsevad kriis ja sõda, pole arukat käitumist oodata.

Kolmas tee

Eelnevast kokkuvõtet tehes tuleb ilmselt karta, et ka tänapäevane liberaalne ühiskond ja postmodernne maailm häid perspektiive ei paku. Seda ei tee ka Hiina ega India. Inimesi elab maailmas miljard rohkem, kui maakera toita ja joota suudab. Rikkad võtavad veel elult viimast. Vaeste lootused paremale elule kustuvad.

Põhjamaad on juba üle poole sajandi käinud keskteed ja vältinud sajandi suurimaid hullusi. Nende kogemus on väärtuslikum parempoolsetest mõistuslikest või emotsionaalsetest konstruktsioonidest. Kui eesti rahvas ihnsate lastetoetuste ja puuduliku sotsiaalsüsteemi tõttu välja sureb ning kolmandik rahvastikust kaalub Eestist lahkumist, siis on raske öelda, et siin on ilus elada, nagu näitab Eesti inimarengu aruanne 2010-2011.

J. A. Hobsoni teooria (1903) järgi kapitalismi ei olegi, kui kodanlus on kõrgelt maksustatud ja töövõtjad kõrgelt tasustatud ning riik kulutab rohkelt raha sotsiaalse heaolu tagamisele. Siis toimib riik ja majandus inimese hüvanguks ning iga inimene on väärtustatud. Põhjamaad on Euroopas ka majanduslikult kõige konkurentsivõimelisemad. Kolmandat teed üritas käia ka Tony Blairi valitsus Suurbritannias. Eestis pooldavad seda teed SDE ja KE.

Inimkonna ajalugu on katastroofide ajalugu. Mõnikord on neist õpitud. See on raske, kuid mitte võimatu.

KARL LUST, SDE

[esiletõsted] Eesti madal ühetaoline tulumaksumäär ja väikesed sotsiaalkulud lähendavad meid Venemaale ja mitte Euroopale.

Kui riikide, rahvaste ja inimeste üle valitsevad kriis ja sõda, pole arukat käitumist oodata.

[pildiallkiri] MIS VAHE ON OKTOOBRIREVOLUTSIOONIGA? Praeguses Euroopas on pilt selge - mida lõuna poole, seda suuremad on sotsiaalsed lõhed ja rahva mässumeelsus. Fotol rahutused Hispaanias sügisel 2010.

Jaga |