Peaprokurör Carla del Ponte hilinenud kahetsus

Carla del Ponte oli kauaaegne Haagi tribunali peaprokurör, kelle volitused lõppesid 31. detsembril. Tema nimi sai tuntuks tänu kogu maailma üldsuse tähelepanu paelunud kohtuprotsessile, mida peeti Serbia omaaegsete liidrite üle.

Eriti huvitas rahvusvahelist avalikkust Slobodan Milosevici kohtuprotsess, mis jäigi (tänu süüaluse „ootamatule“ surmale tribunali vanglas) lõpetamata. Nüüd, olles peaprokuröri ametist prii, andis  raudne leedi trükki autobiograafia, mis käsitleb just tema tööd endise Jugoslaavia territooriumil.  

Õudusfaktid  

Raamatus tulevad ilmsiks jubedusttekitavad faktid tollaste sündmuste kohta, mis maailma avalikkuse eest, tõsi küll, varjatuks jäid. Need olid albaania moslemite hirmuteod, mis pandi toime serblaste kallal.

Me kõik oleme kuulnud albaanlaste kallal toime pandud genotsiidist ja mägedesse peidetud serbia koonduslaagritest, kuid NATO lennukid pommitasid just Serbia linnu.

Nüüd ilmneb del Ponte autobiograafiast, et albaanlased ei jäänud oma hirmutegudega serblastele kuigipalju alla. Endine peaprokurör räägib Albaania territooriumil olnud koonduslaagritest, kuhu kogu endise Jugoslaavia, eelkõige Kosovo, territooriumilt toodi serblasi ehk, õigemini, mittealbaanlasi (ohvrite hulgas on palju võõrriikide kodanikke), kuidas neilt organeid lõiguti ja mujale maailma „tagavaraosadeks“ müüdi.

Carla del Ponte tunnistab oma raamatus, et tema ja teised ametiisikud olid toimuvaga algusest peale  kursis, kuid vaid 2004. aastal avalikustas ta Kosovo Vabastusarmee poolt korraldatud inimröövid. Seda aga, mis eesmärgil neid inimesi rööviti, tunnistas alles hiljuti.

Raamatu andmeil teenisid organiäriga miljoneid dollareid ka praegustes Kosovo valitsusorganites töötavad isikud. ÜRO ja „rahumissiooni“ esindajad olid asjaga kursis, kuid pigistasid silma kinni. Miks nad seda tegid, see on teine küsimus. Carla del Ponte sõnul kardeti eelkõige oma elu pärast. Loomulikult võis põhjusi olla ka teisi.

Del Ponte tunnistab, et ka Haagi tribunal ei olnud serblaste üle kohut mõistes erapooletu. Jäeti tähelepanuta kõik albaanlaste vastu tunnistavad faktid ega algatatud isegi karjuvate asitõendite põhjal ühtki kriminaalasja, ettekäändeks „võimatus edasist juurdlust läbi viima“. Lihtsalt kusagil oli otsustatud – serblased tuleb patuoinasteks teha.

 Kas Eesti lähtub ametlikust, s.t mittetõesest seisukohast? 

Miks Carla del Ponte selle raamatu trükki andis? Kas ta tahtis oma südametunnistust rehabiliteerida või oli tal mingi muu eesmärk? Too polegi minu arvates kõige tähtsam.

Teisejärguline on ka, millise seisukoha võtavad meie poliitilised ringkonnad. Kuna Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liige, tuleb eelkõige lähtuda EL-i ametlikust seisukohast.

Tõeline õudus on ikkagi see, mis tegelikult juhtus 1990-ndatel aastatel endise Jugoslaavia pinnal. See on kui koshmaar, mida Euroopa valitsevad ringkonnad kõigi moodustega unustada püüavad. Liiga palju ollakse ametlikus Euroopas konfliktis oma südametunnistusega.

Imestama paneb ka Eesti „leheneegrite“ käitumine – täielik vaikus! Ju ei ole siis ülalt, Peremehe käest, tulnud korraldust: pure! Kurb.

[foto] PEA PÜSTI: Kas tõesti hakkab väga moslemisõbralik Carla täna selga sirgu ajama või isegi hambaid näitama?

IVARI VEE, poliitikatoimetaja

Jaga |