Mõtisklused vasaktsentristlikul teemal

MARE LIIGER,      13. oktoober 2004


Kui inimene astub erakonda, siis soovime, et meid ühendaksid temaga sarnased väärtused. Kuna ma kiirabiarstina astusin taas ülikoolipinki, et omandada uus elukutse, siis teadmised, mida olen seal saanud, on täpsustanud oluliselt minu maailmavaadet ja vaistlikust Keskerakonna poliitika pooldajast on saanud teadlik erakonna liige. Materjal, mida tsiteerin, on pärit professor Kyösti Urponeni sotsiaalpoliitika loengutelt Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna magistrantidele.

Erakonna käitumise eile, täna ja homme määrab ära suhtumine riigi ja turu suhetesse. Ja valikuvõimalusi on õige mitmeid.
Ultraliberaalne lähtealus – kõik paneb paika turu iseregulatsioon, seda nii
majanduses kui sotsiaalsfääris. Ebaõiglus on paratamatus ja riik ei pea sekkuma. Haigus, vanadus, töötus, lapsed on iga ühiskonnaliikme isiklik risk ja riigi sekkumine peab olema minimaalne. Sotsiaalabi ei ole riigi probleem, kuid ta toetab mõistlikkuse piires neid kolmanda sektori institutsioone, mis osutavad sotsiaalabi. Enne kui riik annab sotsiaalabi, peab hoolikalt kontrollima, kas isik ikka reaalselt vajab abi ja siis aitama teda ainult sel määral, et kõige vaesemad hulgaliselt surema ei hakkaks ja sellega riigi mainet ei kahjustaks.
Vaesed on riigile kasulikud ja aktsepteeritud, kuna must töö saab tehtud, odav kaup ostetakse ära, teenuste ja kaupade hinnad on vähemalt rikastele madalad, saab probleemideta korraldada sotsiaalseid eksperimente jne. Teatud osa liikmete elamist vaesuses ei leevendata riiklike vahenditega. Inimene, kes tahab vaeseid, haigeid, tänavalapsi või teisi aidata, annetab vabatahtlikult raha, luues näiteks omanimelise fondi. Ultraliberaalse poliitika lipulaev on USA.
Eesti praeguse valitsuse poliitikat hindas professor Urponen kui neoliberaalset ja selle kandjaks on Res Publica koos Reformierakonnaga.
Liberaalne lähtealus – turg määrab praktiliselt kõik, kuid riik sekkub veidi. Erinevad klassid peavad üksteist siiski aitama läbi sotsiaalmaksu, kuid mingil juhul ei tohi rikastelt tahta rohkem. Kõik arenguvõimalused nendele, kellel on raha ja hädapärane ülejäänutele. Elagu sotsiaalne ebavõrdsus, sest see on mõistlik. Sotsiaalteenused nendele, kes jaksavad maksta ja kui tõesti keegi ei jaksa, siis alles maksab pärast hoolikat kontrollimist riik. Vaesus on kasulik, sest rikkad saavad selle arvelt töökohti. Riik ei enneta sotsiaalseid probleeme, vaid likvideerib veidi tagajärgi. Liberaalse poliitika tüüpriik on Inglismaa.
Ausa mängu ühiskond (fair play society). Lähtealus – ühiskond peab tagama oma liikmetele õnnetunde. Riik peab sekkuma turustiihiasse, sest turg on ebaõiglane ja julm. Samas on arukas aktsepteerida teataval määral ebavõrdsust, sest see tagab võistluse, motivatsiooni. Samas maandavad kõrgemad maksud kõigi liikmete riske haigestumisel, vanaduses, töötuses jne. Riik kannab hoolt kõigi oma liikmete eest.
Riigil on vastutus. Ühtegi sotsiaalteenust ei maksa liikmed kinni täismahus, vaid ainult väikese osa sellest. Riik suunab oma vahendid riskirühmadele, et hoida ära sotsiaalsete probleemide tekkimist. Näiteks ennetab ausa mängu printsiipidele tuginev riik narkomaania teket, tegeldes väikelastega, luues rohkelt TASUTA huvialaringe, tegeldes peredega, koolitades vanemaid, abistades töökoha leidmisel jne. Vaesus ei ole aktsepteeritav ja riik peab kõigi vahenditega sekkuma, nii rahaliste vahenditega kui eelkõige abiga. Tüüpilised fair play riigid on Põhjamaad. Eestis on ausa mängu ideoloogia tunnused olemas Keskerakonnal.
Sotsiaaldemokraatia lähtealus – kõik inimesed on võrdsed. Riik kannab hoolt kõigi oma liikmete eest, selleks on vajalik progressiivne tulumaks, mis looks ühtse keskklassi, puuduvad väga rikkad ja vaesed. Sissetulekute vahe on tagasihoidlik, sest ülejäänud läheb riigile, kes loob kogutud rahaga avatud hüvesid, kvaliteetset elukeskkonda jmt. Sotsiaalpoliitika on orienteeritud ennetamisele. Tüüpiline sotsiaaldemokraatlik riik oli kümme aastat tagasi Rootsi.

Kokkuvõtlik suund
Kui te tunnete tülgastust selliste ilmingute pärast nagu koolide kuulutamine kaduvateks (loe: minimaalselt riigile maksma minevateks), praeguse meditsiinisüsteemi muutumine kasumile orienteeritud majandusettevõtteks, kui te pensionärina tunnete, et riik tahab teil kiiresti hinge seest välja võtta, siis lugege tähelepanelikult eelnevat. Kõik muutub vägagi arusaadavaks.

Meie praeguse sotsiaalpoliitika valis rahvas
See valik tehti valimiskastide juures, sest valitud erakonnad deklareerisid ennast juba enne valimisi kui liberaalse majanduspoliitika esindajaid, kuid rahva petmiseks lollitasid loosungitega – murrame läbi, vali kord jne. Paraku, kui erakond on deklareerinud oma maailmavaate, siis kõik tagajärjed järgnevad vältimatult. Kui rahvas valib paremerakonna, siis koos sellega valib ta ka mitte hoolt kandva sotsiaalpoliitika – tasulise hariduse, tasulise meditsiinisüsteemi, äriettevõtte, mille nimi on sotsiaalabi.
Muuseas, professor Urponeni seisukoht on, et Eestis ei pole praktiliselt ühtegi sotsiaalhoolekandeasutust, kuna see tähendab riigi dotatsioonile baseeruvat asutust, kus klient maksab väikese osamaksu või ei maksa üldse. Meie hooldekodude kliendid või nende sugulased maksavad põhiliselt turuhinna, mis kõigub 4000–6000 krooni vahel. Sellised asutused on kõige tavalisemad äriettevõtted. Täpselt samasugused kui baarid, kauplused jm.

Kõik poliitikud on sead?
Hääletuskastide juurde tulijad valivad ka vaesuse, madalad palgad õpetajatele ja teistele riigitöötajatele, kuid kahtlemata madalad maksud, mis toovad tema taskusse sadakond krooni, ettevõtjatele aga miljoneid. Selle valiku osaliseks saavad nad isegi siis, kui paremerakonna esindaja on kõigile tuntud Jüri või Jaan, kes enne valimisi ei tee kärbselegi liiga.
Selle, mis ametnik võtab ette valituna riigi teenistusse, määrab ära tema erakonna baasideoloogia, isegi siis, kui ta teeb mõne sigaduse. Paraku, kui keegi meist oleks ingel, siis oleksid tal tiivad ja ta lendaks ära kõrgele. Ajakirjandus lööb üldiselt eksinud selli kõigi reeglite järgi ajalehtede veergudel risti. See tekitab inimestes veendumuse, et kõik poliitikud on sead ehk viisakamalt: toimub rahva ja võimu võõrandumine. Paraku, isegi ühe ametniku eksimus ei tee tühiseks erakonna baastõekspidamisi. Seega, tahte mitteavaldamine valimistel toob kaasa lisaboonuse nendele, kelle ideoloogia on valijale vastuvõtmatu ehk lihtsamalt: halva valitsuse valivad need head, kes valimas ei käi.

Parempoolsed koonduvad löögirusikaks
Ja viimaks veel ühest probleemist – paremerakonnad on koondumas ühtseks löögirusikaks. Res Publica, saanud aru, et nende ultraliberaalne poliitika on rahva seas muutunud äärmiselt ebapopulaarseks, üritab jõuliselt ühendada kõik "turujõud" – Res Publica, Reformierakonna, Isamaaliidu. Eesmärk on deklareeritud ja selleks on: mitte lasta võimu juurde vasak- ja tsentristlikke jõude. Ja mida teevad vasakerakonnad – kaklevad! Millegipärast ei ole näha ühise laua taga istuvaid keskerakondlasi, sotsiaaldemokraate ja rahvaliitlasi. Kummatigi on see ainuke võimalus anda oma rahvale parem tulevik ja päästa kolmandik rahvast vaesusesse lämbumisest.
Erika Salumäe! Te võitlete õige asja eest! Lastele sportimisvõimaluste loomine on ennetustöö, kuid kas te loodate seda saavutada Res Publica ja Rahvaliidu koalitsioonis, kus absoluutne enamus on ultraliberaalidel, kelle evangeelium on tururegulatsioon? Teid lollitataks kõige armutumal kombel. Iseasi on see, miks nii aateline inimene lahkus erakonnast ja see peaks pakkuma mõtlemisainet erakonna juhtidele.
Peeter Kreitzberg! Teil on õigus, et Res Publica tapab Eesti kooli ja annab võimaluse kvaliteetset haridust omandada ainult rikastel. Ka minus tekitab see tülgastust, kuid kuidas aitab asjale kaasa Edgar Savisaarele "ärapanemine"? Kes tulevad Tallinna linnavalitsuses seejärel võimule? Kas olematud rahvaliitlased? Keskerakonna ideoloogia on inimlik, järjepidev ja rahva põhiosa huvidele vastav. Täitkem oma missioon ja leidkem kompromissid, et teha midagi räsitud Eesti rahva tarvis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)