Eesti Televisioon töötas omal ajal nagu üks suur perekond

Möödunud sajandi seitsmekümnendatel olin maalikunstis juba tunnustatud hüperrealistina, ja Eesti Televisiooni peakunstnik Linda Andreste kutsus mind, et aitaksin puhuda avangardistlikke pop-kunsti tuuli ka telekujundustesse. ETV-s olid siis noored tulijad ilma tegemas ja murdmas eelmise põlvkonna arusaamu.

Valdo Pandi, Kim Vihalemma, Rein Karemäe, Mati Talviku, Tiina Alla, Leo Karpini, Jüri Tallinna meelelahutussaadetele olen loonud üle tuhande kujunduse. Vaatan ka praegu huviga kõigil telekanalitel andekate loomingulisi otsinguid. Mul puuduvad negatiivsed emotsioonid, on vaid säilinud nooruse erutavad ja kirglikud mälestused, sest lepingulise töötajana pole mind telest koondatud ega vallandatud.

Tookordne Telemaja ning edaspidine põlvkondade sidusus teatris ja filmis on olnud minu arusaamade kujunemisele oluline ja õpetlik. Maapoisina hämmastas mind riigi poliitilise ideoloogia propagandaaparaadi siseelu sõbralikkuse ja põlvkondade sidususe atmosfäär. Pikkamisi hakkasin siiski tajuma ka varjatud süsteemi kuuluvaid isikuid.

Telemeestest on minu kunstiarusaamu enim mõjutanud Valdo Pant. Armastasin praeguse Hilton-hotelli asemel olnud Kungla hotelli baaris kuulata Pandi õpetusi ja tema mälestusi Eesti Wabariigist. Kord võrdles Valdo Pant ajakirjaniku elukutset litsi omaga, väites, et kumbki ei tea, kas saab oma töö kvaliteedi eest õiglast tasu. Väitsin uljalt, et kuna olen nn lepinguline, tean täpselt, kuipalju mulle töö eest makstakse, mitte nii nagu need teised – palgatööl olevad telekunstnikud.

Kogenud meister andis Kunglas viskiklaasi taga noorele nagale varjatud ajaloo-õppetunde. Pant meenutas, kuidas võttis osa ENSV lipu kavandivõistlusest, pakkudes sini-must-valgele punast viisnurka, milles kuldne sirbi ja vasara kujutis. Ta rääkis, et oli ainus, kes teenis Stalini surma pealt nii suure rahasumma, et sai selle eest auto osta. Nimelt tegi ta riigijuhi matusepäeval Moskva raadiole kaheminutilise reportaaži leinavast rahvast Võidu väljakul. „Kui tookord võim tellis, siis võim ka maksis selle eest hästi,“ meenutas Pant.

Vaatan saadet „Meedia keskpunkt“ just kirglike noorusaja-mälestuste tõttu.

Tänini juurdlen kunsti kaudu tol saatuslikul ööl algatatud vaimu ja võimu teema kallal. Öö, mis sai koos Heimar Lengi ja Mikk Mikiveriga veedetud Tallinna Lennujaamas, on mõjutanud minu loomingulist teekonda kogu eluks.

See juhtus möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Olümpiamängude puhul uuenduse läbi teinud lennujaamas oli ainus ööpäevaringselt avatud baar pealinnas. Erakordne oli lisaks ka see, et modernses lennujaamabaaris sai vene raha eest ehtsat šoti viskit.

Olime Ungaris, Szolnoki teatris tegelnud Mati Undi „Peaproovi“ lavale toomisega ja Tallinnast paar-kolm kuud eemal olnud. Saabusime Mikk Mikiveriga Moskvast lennukiga kesköö paiku. Heitsin Pandi poolt „välja koolitatud“ lõbusa tinistajana instinktiivse pilgu baari suunas. Nägin tühjas õdusas punases ruumis Heimarit üksi viskit mekkimas. Telemees viipas kutsuvalt Miku poole käega. Jätsime oma pagasihunnikud keset tühja ootesaali ja võtsime sõbra lauas istet.

„„Aktuaalses kaameras“ teatati, et Mikk Mikiveri puudumise tõttu jäi täna Draamateatris etendus ära,“ ütles Heimar Mikule. Oli üldteada, et agarad ja kadedad tulipunased poliitbroileritest intrigaanid püüdsid rahvuslikku Mikiveri juba tükk aega Draamateatri peanäitejuhi kohalt lahti kangutada.

Mikk vaatas pikalt Heimarile otsa. Pikk paus, mis kandis… Siis Mikk tõusis, liikus leti äärde. Tõi kaks pudelit ehtsat šoti viskit nagu Vargamäe Pearu kõrtsitoa tagakambrisse – kummaski käes pudel. Baaridaam lisas ümmargusele lauakesele kandilised viskiklaasid ja auravad teetassid.

Järgnev öö oli tiine kirglikust mõttevahetusest võimu ja vaimu vahekorrast loomingus. Hommikul korjasime pagasihunniku reisisaalist taksodesse ja igaüks sõitis omas suunas.

 „Meedia keskpunktis“ arutati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul uusi tõlgendusi Vene ajaloodokumentaalides. ETV „Välisilm“ näitas prantslaste uurimuslikku dokumentaali tollastest sündmustest Petrogradis, osutades neile linnaplaanil detailse täpsusega. Huvitav oli jälgida, kuidas prantslased olid tõlgendanud meie kultuuripõlvkonnale teada-tuntud Eisensteini lavastuslikku propagandafilmi „Oktoober“. Mulle oli jahmatavaks avastuseks prantslaste dokumentaalfilmis sisaldunud ajaloolisel meeleavaldusfotol olnud loosungi kaugeleulatuv ennustustekst „Me ei taha saada Lenini laboratooriumirottideks!“.

 Prantslaste tehtud ja eestlasi nii lähedalt puudutanud sündmusi kajastav uurimusfilm sundis mõtlema: miks küll meie filmivaldkonna-finantside otsustajad kiivalt lükkavad kõrvale Eesti lähiajaloo uurimuslike ajaloodokumentaalide ideeprojektid? Meie lähiajalugu on täis emotsionaalseid armukirelugusid ja jõhkrat võimuvõitlust nagu Shakespeare’i draamad.

Isiklikud suhted ja võimuhimu ajendil tehtud teod on muutnud meie riigi ajalugu. Selletaolised põhjused on muutnud ka suurriikide ja kogu maailma ajalugu.

Eesti riigi uurimuslikke ajaloodokumentaale vajab eelkõige kodumaine noor põlvkond, kel puuduvad teadmised oma lähiajaloost ja kel isegi sellealane huvi on kadunud. Euroopas aga leidub ajaloohuviline publik, kellele Eesti ajaloo  visualiseerimise kaudu on võimalik demonstreerida eriti teravate kontuuridega poliitilisi vastasseise ning eraelulise, intellektuaalse, ideoloogilise ja poliitilise sfääri ootamatuid põimumisi.

Uurimuslike ajaloodokumentaalide parim tulemus sünnib põlvkondade koostöös. Äratuseks olgu Ralf Parve poolt möödunud sajandi karmidel viiekümnendatel kirjutatud valulikud luuleread:

Kas mõistab järeltulev sugu,

uus, kauge seltsimees,

et meie põlve ajalugu

on meie värssides?…

TÕNU VIRVE

Jaga |