Tagasipilk 50-aastastele noorte suvepäevadele

RALF R. PARVE,      20. juuni 2007


Eesti Rahva Muuseumis avatakse 28. septembril näitus "Nõukogulik lähetus ellu – noorte suvepäevad Eesti NSV-s". See on pühendatud 50 aasta möödumisele noorte suvepäevade traditsiooni loomisest ja keskendub noortekultuurile eelmise formatsiooni Eestis. Lähiminevikus eksisteerinud nähtused ja traditsioonid on tänapäeva Eesti noortele paraku mõnikord vähem tuntud kui näiteks 19. sajandist pärinev.

Nõukogulik ideoloogia pööras küllaltki suurt tähelepanu noortele kui tulevase "ideaalühiskonna" ülesehitajatele. ﾜheks kesksemaks sellealaseks ettevõtmiseks kujunesid senist kiriklikku leeriskäimist asendama mõeldud noorte suvepäevad, milles ühendati omavaheline koosolemine, põnevus, huvitavad tegevused (sport, tantsimine, kohtumised kultuuri- ja sporditegelastega) ning millele lisandus „ideoloogiline kompott": poliitloengud, kohtumised „oma aja kangelastega", keda nimetati revolutsiooni-, sõja- ja tööveteranideks. Ent üks asi oli pähemääritav ideoloogia, hoopis teine asi aga noorte elulust ja omaalgatuslikud ettevõtmised.

Aastaid oli nende noorteürituste korraldamisega seotud omaaegse ajakirja Noorus peatoimetaja Vello Pilt. Kesknädal palus tal meenutada täpselt pool sajandit tagasi alanud ettevõtmist.

Kuidas noorte suvepäevad üldse alguse said?

Kõik algas Paide-mail Väätsal, kohas, mida tänagi tunneme kui toimivat maaelukeskust. Komsomolile kui tollasele noorsoo massiorganisatsioonile heideti parteiliste juhtide poolt ette vähest võitluslikkust nn igandite suhtes. ?heks hullemaks igandiks loeti leeriskäimist, mis tähistas täisikka jõudmist. Igal aastal said kirikliku õnnistuse tuhanded noored. Selle vastu ei aidanud "seltsimeeste" manitsused ega hurjutamised. Siis küpseski Paide noortejuhtidel mõte korraldada omakandi noortele omalaadne täiseapidu.

Paigaks valiti Väätsa külanõukogu, sest sealne „9. Mai" kolhoosi esimees, hiljem lausa legendaarseks kujunenud põllumees Endel Lieberg oli aldis abiks olema. Noil aegadel olid nendel ametimeestel teistest paindlikumad majanduslikud võimalused jõuliselt ja leidlikult toetada noorte ettevõtmisi.

Ettekavandatud ajal 1957. aasta juunis tuligi kokku 39 ümbruskonna noort. Kolmel päeval kuulati kohustuslike pajatuste kõrval komsomoli ajaloost ka üldharivaid loenguid kirjandusest, kõlblusest, kodukaunistamisest, perekonnast. ?htuti õpiti aga hoolega tantsusamme. Külaliseks oli isegi toonane ELKN? Keskkomitee esimene sekretär, nüüdne tuntud veterandiplomaat Vaino Väljas. Neljandal päeval peeti lõpupidu.

Väätsal ettevõetu tekitas uudse ürituse – noorte suvepäevad. 1958. aastal peeti noorte suvepäevi juba enamikus rajoonides. Suvepäevaliste arv küündis 6300-ni, 1960. aastal stabiliseerus see 7000 ringis.

Noorte suvepäevi kutsuti ju ka „võsaleeriks"...

Eks sellekski leidus igasuguseid põhjendusi. ?ks neist võis seisneda selleski, et noorte suvepäevad toimusid telklaagritena. Igal rajoonil-linnal kujunesid välja püsikohad nende korraldamiseks: võrulastel Rõuge ?öbikuorus, tartlastel Võrtsjärve ääres Trepimäel, viljandlastel samuti Võrtsu kaldal – Kivilõppes, saarlastel Järve rannas, läänlastel Paralepas jne.

Mõistagi lisandus "võsaleeri" nimetusele pilklik maik, mida tänapäeval üritatakse võimendadagi, sest tegemist oli ju nõukaaegse üritusega.

Julgen siiski kinnitada, et suvepäevad olid noorte endi poolt omaks võetud pidu, mida eeskätt keskkoolilõpetajad suisa ootasid. Need kujunesid ülerajoonilisteks abiturientide kokkutulekuks, lõõgastumise ja uute sõprade leidmise kohaks. Suvepäevaliste üritustest kasvasid hiljem juba välja Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE) ja Eesti Õpilasmalev (EÕM).

Mida suvepäevalistele pakuti?

Aasta-aastalt muutusid noorte suvepäevad üha sisukamaks. Kui algul ehk vaevatigi kokkutulnuid nomenklatuursete ateismiloengutega ja jutuajamistega komsomoli ajaloost, siis üsna peagi andsid tooni kohtumised tuntud inimestega, mitmesugused taidluskontserdid ja spordivõistlused.

Olin tollal komsomoli keskkomitee kultuuriorganisaator ja aastail 1962–1968 oli üheks mu töölõiguks noorte suvepäevade sisustamine kohtumistega.

Loetlen siinkohal mõned tuntud eesti kunstiinimesed, kellega suvepäevalised kohtuda soovisid: Voldemar Panso, Georg Ots, Juhan Smuul, Heli Lääts, Uno Loop, Ants Lauter, Valter Ojakäär, Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Kalmer Tennosaar, Hugo Hiibus, Arvi Siig, Gennadi Podelski, Valdo Pant, Vambola Põder, Hardi Tiidus… Samuti sportlased Johannes Kotkas, Ilmar Kullam, Ants Antson, Bruno Junk. Hästi nõutud olid toonased noored laulutähed Leelo Karp ja Tiiu Varik, varsti lisandusid ka Helgi Sallo, Voldemar Kuslap ja Peeter Tooma.

Kui palju osavõtjaid noorte suvepäevadel võis ühtekokku olla?

Mina pakuksin kuguarvuks 150 000. Nagu sai öeldud, olid noorte suvepäevad oma aja populaarne noorsootraditsioon. Kui jätta siinkohal kõrvale liigne pateetika, siis aastate tagantki pean noorte suvepäevi kiiduväärt ettevõtmiseks. Ja kui vaadata eelseisva suve sündmusi, näeme taas kuulutusi, mis teatavad siin-seal noorte suvepäevade toimumisest.

Intervjueeris Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)