Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

EELK Konsistoorium lõpetas rindemeeste kauni algatuse

AINO RUNGE,      12. november 2008

Aastatepikku on eesti rindemeestel meeles täitumata unistus: jätta endast maha üks bareljeef – mälestusmärk, mis kajastaks nende kurba saatust Teises maailmasõjas. Saksa ja Soome poolel võidelnutel on niisugused mälestustahvlid Kaarli kirikus. Saksa poolel võidelnutel on õnnestunud kõige paremini sõjakaaslasi mälestada. Nõukogude valitsuse poolt mobiliseeritud ning nn tööpataljoni läbinud ja seal hukkunud meestel mälestusmärk Eestis seni puudub.

Eesti Rindemeeste Ühendus koondab Teisest maailmasõjast osavõtnuid, olenemata sellest, millises väeosas keegi teenis. Edukalt tegeldakse seltsieluga, kuigi aastad on liikmeskonna ridu hõrendanud.

Ühenduse liikmed, kes on võidelnud erinevates võõrvägedes, jagavad arvamust, et kõiki Teise maailmasõja rinnetel võidelnuid peaks võrdselt mälestama. Ka oma ema südamele olid kõik pojad võrdselt armsad ja unustamatult kallid.

Seetõttu telliti kunstnikult bareljeef, mis kujutab ema oma kolme pojaga, kes on mitmes võõrväes võideldes ellu jäänud ja tervitavad koju jõudes oma ema.

Viimastest tapatalgutest on möödas piisavalt pikk aeg, et endised rindemehed, kes osalesid Teises maailmasõjas, suudaksid sõjaga kaasnenud koledusi ning meie väikesele kodumaale ja meie inimestele osaks saanud ebaõiglust omavahelises suhtluses mitte esikohale seada.

Rindemeeste mõtted ja eesmärgid, saatuse tahtel erinevatele vaenupooltele sattunud sõjameeste püüd rahumeelsele kooseksisteerimisele on leidnud mõistmist. Bareljeefi paigaldamise põhimõtteid toetasid Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ja kaitseminister Jaak Aaviksoo. Soovi paigaldada bareljeef kiriku siseseinale toetasid ka Jaani ja Oleviste kiriku vaimulikud. Samal ajal keeldusid sellest koguduste juhatused.

Kõigile eesti sõjameestele, Teises maailmasõjas võidelnuile ühise mälestusmärgi paigaldamine on seega praegushetkeks lõplikult luhtunud, kuigi perekondi, kus pereliikmed sõdisid erinevatel vaenupooltel, on palju. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium võttis tämavu 7. oktoobril vastu otsuse nr. 19: „Mitte toetada Eesti Rindemeeste Ühenduse taotlust Tallinna Oleviste kiriku siseseinale kõikidele erinevates võõrvägedes võidelnud eesti sõduritele mälestusmärk-bareljeefi paigaldamist.“

Sellega seoses tekib hulk küsimusi. Kas selline otsus on Jumalale meelepärane? Kas Konsistoorium ei toeta kõigi endiste sõjameeste vahelisi normaalseid suhteid, armastust ega leppimist? Milliseks kujuneb sellise negatiivse otsuse vastuvõtmise tõttu Konsistooriumi maine?

 Oleviste kirik loobus sõjas hukkunud eesti meeste bareljeefist

Eesti Rindemeeste Ühenduse kavatsus paigutada Oleviste kiriku seinale bareljeef  Teises maailmasõjas hukkunud eestlastele kukkus läbi. 5. novembril leidis Oleviste kiriku omanik, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium, et plaanitud kujul bareljeef Oleviste kirikusse ei sobi. Esialgu oldi mälestustahvli paigaldusega nõustutud, kuid pärast konsistooriumi otsust kogudus loobus bareljeefist.

Eesti Rindemeeste Ühenduse esimees Ilmar Haaviste väsis seepeale lõplikult. Ta ütles intervjuus ETV kultuuriuudistele, et nemad enam asjaga ei jätka. Haaviste arvates võiksid rindemehed delegeerida bareljeefi paigaldamise mõnele ministeeriumile või asjasthuvitatud erakonnale.

 

AINO RUNGE, Eesti Rindemeeste Ühenduse juhatuse liige

 

KOMMENTAARID

Teine Eestlane 05.11.2008 21:59

Kurb kogeda, et meie juhtkristlastel ei piisa kristlikku meelt suhtuda inimlikult oma rahva minevikku. Ammu on aeg käsitada kõiki sõjavintsutusi kannatanuid kui võrdväärseid sõjaohvreid. Mõistetamatult negatiivne, üle aegade kestvast metsikust kättemaksuihast kantud suhtumine meestesse, keda 1941. aastal viidi sundmobiliseerituina Venemaale, äratab nördimust ega jäta võimalust austada meie luterlikku kirikut, kes ei ole kristliku meelega. Mõeldes oma isale, kes tegi läbi eesti mobiliseeritute kannatused 1941–1944,  tunnistan, et mul on nüüd sügav häbi on olla ristitud eesti luterlikku kirikusse.

vötnud ometi herr 05.11.2008 22:33

Liimilt nöusolek. Eesti kristlased peavad ikka meeletult vihkama neid eesti mehi, kes vöeti 1941. aasta augustis, kes surid töölaagrites ja lahingutes. Veel enam vihatakse käputäit, kes kogu pörgust eluga tagasi said. Mitu meest läks omal vabal tahtel? Mitu lasti maha oma pere silme all, kui juhtus keegi keelduma?

Nojah, kristlased peavad eestlasteks neid mehi, kes oma vendi ja isasid tinaga vastu vötsid ja HEIL karjusid. Heil Hitler Eestimaa eest? (Kommentaarid 5. nov.embri Postimees-onlainist)



 



Viimati muudetud: 12.11.2008
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail