Vanus pole viga!

ALARI VAINOMEES,      11. september 2002


Mõni päev tagasi sattusin juhtumisi tänaval kokku vana tuttavaga, kes ütles end olevat äsja ühe erakonna liikmeks astunud. Otsustasin paar sõna juttu puhuda ja uurida tema eluvaateid. Muuhulgas arutasime elanikkonna toimetulekut. Mispeale minu vestluspartner ütles: „Miks pensionärid ja noored muudkui virisevad, et raha on vähe? Iga inimene peab endaga ise toime tulema!"
Vanus ei ole oma viga! Loomulikult peaks iga täiseas ja töövõimeline inimene enda elatamisega ise toime tulema. Aga Eesti ühiskond ei koosne ju ainult täiseas ja töövõimelistest inimestest. Mis saab eakatest inimestest? Mis saab invaliididest? Mis saab noortest, kui nad õpivad? Kes nende toimetuleku kindlustab?
Läbi aegade on lasunud see kohustus riigi õlul. Mis on riik? Ladina keeles (Res Publica) on riik rahva omand, üldine asi. Järelikult peab riik tagama elementaarse toimetuleku igale kodanikule. Kahjuks leidub Eestis liialt palju inimesi, kes seda ladinakeelset mõistet kuritarvitavad ega saa aru selle tähendusest. Kuidas teisiti tõlgendada opositsioonierakondade rünnakuid Keskerakonna soovile toetada Tallinna pensionäre 500 krooniga? Teen ettepaneku laiendada see algatus tervele Eestile. Miks ei võiks näiteks Tartu pensionärid sama suurt toetust saada? Raha selleks ju on. Küsimus on eelistustes.
Äsja avaldatud tuludeklaratsioonide kohaselt on meil tulumiljonäride arv jälle jõudsalt kasvanud. Aastaga on lisandunud pea sada uut nime. Aga ühiskond tervikuna on kreenis. Poolte elanike sissetulek jääb endiselt elatusmiinimumi piirimaile. Kurb on, et elu hammasrataste vahele jäävad üha nooremad inimesed. Tihti jääb noortel koolitee pooleli majanduslikel põhjustel. Korraliku hariduseta on noore inimese tööalased väljavaated praktiliselt olematud.
Siinkohal tunnustaksin haridusminister Mailis Ranna ponnistusi õppetoetuste süsteemi ellurakendamisel. Ehk saavad nüüd tudengid lõpuks õppetööle pühenduda ja kooli nominaalajaga lõpetada!
Kiirete reformide aeg on möödas. Pensionäride ja üliõpilaste toetamine on üksnes esimene samm ühiskondliku solidaarsuse suunas. Kas on siis nii raske mõista, et suutmatus eluga toime tulla ei ole alati inimese „oma viga". Väärtustagem inimest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)