Lihula võnked

Anton Jõks,      06. aprill 2005


Lihula sambaga oleksime võinud jampsida siis, kui oleksime vabad, iseseisvad ja sõltumatud. Ühest liidust teise pugedes unustasime ära Raimond Kaugveri tõdemuse: "Eestlane on kui mustlase koer, kes peab kogu aeg vankri all olema, kui koonu välja pistab, nii jalaga vastu lõugu saab." Ja ka selle, et Punaarmee võitles liitlasvägede poolel ...
Ajal, mil Teisest maailmasõjast osa võtnud riikide juhid pühitsesid Prantsusmaal dessandi 60. aastapäeva, püstitasid Eestimaal Lihulas vabadusvõitlejad ja Eesti teise vabariigi väljakuulutamise eest võidenud Madisson vastaspoole mundrit kandva sõduri bareljeefiga samba. See aga tähendaski "mustlase koera" koonu liiga kaugele väljaajamist! Selle pihta virutasid jumaldatud ameeriklased jalaga, needsamad, kelle taldu me praegu lakume, needsamad, kelle lolluste pärast langevad veel praegugi Eesti sõdurid Iraagis.
Needsamad ameeriklased müüsid 1945. aasta kevadel Jaltas suure tuurakala eest Stalinile maha kogu Ida-Euroopa koos Balti riikidega, sülitasid meie leegionäride sangaritegudele, rahva vabadusihale ja sinimustvalge lipu värvidele. Nemad ja ainult nemad oleksid tol ajal võimelised olnud nõudma Molotov-Ribbentropi pakti tühistamist!
Et meid ei arvestatud Teheranis, Jaltas ega mujal 50 aasta jooksul ning Balti rahvad saavutasid ise vabaduse ja iseseisvuse, tegi õige, julge ning iseseisva otsuse Läti naispresident – minna 9. mail Moskvasse. See otsus ajas meie poliitikud tagajalgadele!!! Nende kartus, et Putin tuleb tankidega nagu Stalin 1940. aastal, on asjatu, unustatud on müüdud raudtee, meiereid ja et me ripume kõvasti venelaste lõa otsas nafta, gaasi ja elektriga.
Venelastele on meie presidendi otsus nagu hane selga vesi. Nende vaevaks jäi kutsete kirjutamine ja saatmine, aga ühe presidendi mitteilmumine tähendaks neile ainult ühe taldriku, noa ja kahvli ärakoristamist.
See, kuidas võeti Lihula sündmusi vastu mujal maailmas, muutis meie siseolukorra lausa jahmatamapanevaks. Valitsuse populaarsus langes 10 protsendile. See mõjus!
Rahvas ei raevunud mitte nii palju monumendi püstitamisest või mahavõtmisest kui arstiabi järjekordsest kallinemisest, aastapikkuseks kasvavatest haiglajärjekordadest, ebavõrdsest lollist lastetoetusest, madalatest palkadest, töötusest ja muudest valitsuse tehtud lollustest. Väike osa rahvast sai oma viha välja valada mitte milleski süüdi olevale politseile.
Siis tuli uus pauk: välisministeeriumis on kadunud 91 salajast dokumenti! Blondi välisministrit ägedalt kaitsnud kuus tipp-poliitikut ei suutnud kahe tunni jooksul selgeks teha mõistet: mis on saladus? Kellelegi ei tulnud pähegi, et NATOs, kuhu nüüd kuulume, on saladokument riigi saladus, mitte tavaline paberilipakas.
Oma võimu- ja rahaahnuses oleme me, eestlased, ikka kanged küll! Varastame ja müüme maha riigi varad ja saladused ning kui vaja, ostame kokku venelaste hääli, et aga ise riigitüüri juures püsida. Pole tähtis, kas riigiasjad ja ühiskonna huvid ikka kattuvad. Aga ise imestame: miks venelased irvitavad ja maailm naerab meie üle?
Rahvale on vaja tsirkust ja leiba, ütlesid vanad roomlased. Tsirkust on nüüdseks rahvale antud piisavalt, aga leiba?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)