Lembit Paal: avatud turumajanduses vajab Eesti põllumees riigilt kaitset

Jõgevamaa Pajusi kandi põllumajandusettevõtete eestvedaja, Aasta Põllumees 2016 Lembit Paal tõi näite statistikast, mille põhjal 2010. aastast kuni praeguseni on Eestis lehmapidamise lõpetanud 2009 loomakasvatajat. „See on ikka kõnekas fakt!“ leiab ta.

Võrdlusmomente naaberriikidega

„Taasiseseisvunud Eesti põllumeeste mured hakkasid vist peale üheksakümnendate aastate algul, Mart Laari esimesest valitsusest?..“ torkan vestluskaaslast veidi provotseeriva küsimusega.

„Laari osa on üksjagu ületähtsustatud. Probleemide põhjusteks on mõneti maarahva põrgupõhja-jürkalik lihtsameelsus, samuti ka võimulolijate soovimatus rääkida asjadest nii nagu need tegelikult on. Eesti mitte kunagi ei saa nii rikkaks, et põllumajandust võiks toetada samapalju, kui seda tehakse Soomes, Rootsis või teistes Vana-Euroopa riikides. Eesti riigil on põllumajanduse abistamisel teatud piirid,“ ütles Paal.

„Tõsise katsumuse Eesti põllumajandusele tekitas avatud turg, mis kutsus esile odavate hindadega müüdavate põllumajandussaaduste sissetoomise. Arvestades seda, peakski riik aitama luua rohelist teed selleks, et meie looma- ja taimekasvatajad jõuaksid sammu pidada oma kolleegidega teistest riikidest. Näiteks kujukalt avaldus vahetegemine piimanduse olukorras. Leedus ja Lätis toetati piimatootjaid märksa rohkem, mistõttu seal kahanes piimakarjade arv hoopis vähem kui Eestis. Piltlikult – ühe Läti lehma kohta läks Eestis ära neli lehma,“ lisas Paal.

Tal tekkis mõte hakata osaühingus Pajusi Mahetootmine kasvatama lihaveiseid. Tuntud lihaveisekasvatuse asjatundja Airi Külveti soovitusel kutsus ta loomakasvatusjuhiks Kairit Vahenurme, kes on lõpetanud Eesti Maaülikooli ning rakendanud oma teadmisi ja oskusi Pärnumaal vanematele kuuluvas piimandusettevõttes ning varemgi tegelnud lihaveistega.

Turbaalad sobivad lihaveistele

„Üks põhjusi lihaveiste toomiseks Pajusisse olid siinsed ulatuslikud turbaalad, mida on mõistlik kasutada karja kasvatamiseks. Rohumassi pole sealt mõistlik koguda. Teiseks teguriks on nitraaditundlikud alad Põltsamaa jõe ääres,“ rääkis Kairit. Tema sõnul on Pajusi Mahetootmise karjas 220 looma – enamasti herefordi ja aberdiin-anguse tõust. „Tuleval nädalal läheb üks koorem noorloomi Türki, kuid 180–190 looma jääb alles.“

Kairit Vahenurm ütles, et üksnes lihaveistega tegelemiseks peaks põhikarjas olema minimaalselt sada ammlehma. „Lihaveisekasvatuses tuleb sissetulekute osas arvestada sesoonsusega. Kevadel sündivad järglased realiseeritakse järgmise aasta sügisel. Kevadel ja sügisel toimub Pajusi Mahetootmises ka loomade praakimine.

Eestis hakkab lihaveisekasvatus järjest populaarsemaks muutuma. Loomade üldarv on ikka meeletus tõusus olnud. Nüüd hakatakse lihaveiste liha müüma ühenduse Liivimaa Lihaveis kaudu Rootsi ja Lätti.“

Kairit Vahenurm tutvustas lihaveisekasvatust ka möödunud suvel korraldatud Avatud Talupäevadel. „Huvilisi oli sadakond, nende hulgas rohkesti lastega peresid,“ märkis ta.

Tuntakse loomakasvatusjuhti ja saadakse pulli

Loomakasvatusjuht Vahenurm käib lihaveisekarja juures tavaoludes kord nädalas, poegimisperioodil iga päev. „Töötajaid, kes loomadega pidevalt tegelevad, võin usaldada. Hea meel on aga sellestki, et lihaveised mind ära tunnevad ja sellest neile omaste emotsioonidega märku annavad,“ ütles Kairit. Veel rääkis ta, et järelkasvu kindlustavad karjas pullid. „Omavahel nad alfaisaslikult kaklema ei lähe, sest igal lehmarühmal on oma pull.“

Esmatähtis on konkurentsivõime suurendamine

Osaühingus Pajusi Mahetootmine kasvatakse mahetingimustes ka teravilja. „Kasvatame maherüpsi, mahekaera ja maherukist, mida turustame välismaale. Eks teraviljakasvatus on tänapäeval ikka kõige efektiivsem majandusharu,“ tõdes Lembit Paal.

Põllumajandusettevõtjana 1993. aastast tegutsenud Lembit Paal arvab, et lõplikult peaks kaduma vahetegemine suur- ja väiketootjate vahel. „Ühelt ära võtta ja teistele jagada pole lihtsalt jätkusuutlik. Pigem tuleks mõelda, kuidas suurendada konkurentsivõimet, et kindlustada Eesti põllumehele ellujäämine avatud turumajanduse tingimustes. Oluline on ka jälgida, kuidas käituvad põllumajanduspoliitikas naaberriikide valitsused ja kuulata tootjaorganisatsioonide arvamust.”

„Põhimõte „kõigile võrdselt ja ühtemoodi“, nagu ka põllumajandustootmise riiklik planeerimine jäävad sotsialismiaja nähtuseks. Samas peab aga ka tänastes oludes arvestama, et kodumaal toodetud toit on üks olulisemaid majanduslikke aluseid riigi julgeolekule ja kaitsevõimele,“ rõhutas Aasta Põllumees. Oma hobidelt on ta harrastusajaloolane ja kollektsionäär, kes kogub ka nõukogude aja sümboolikat, muu hulgas Lenini kujusid ja büste. 2017. aastaks, kui jõuab kätte Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäev, on tal kavas üllatada kunagiste kultustaiestega.

Söödad olgu GMO-vabad

Puurmani vallas Tõrve külas peab kunagises vanaisa talus veidi vähem kui sajapealist lihaveisekarja füüsilisest isikust ettevõtja Airi Külvet. „Olen sündinud, kasvanud ja keskkoolis käinud Tallinnas, aga suved veetsin lapsepõlves ikka maal. Maaülikoolis õppisin loomakasvatust ja samuti on mul metsandusalane haridus. Hetkel on tööd nii palju, et konkreetse kooliga ma seotud pole, kuid mõistagi on tarvis pidevalt juurde õppida.“

„Lihaveiseid kasvatama hakates lähtusin looduslikest ressurssidest. Meie talumaadel on palju looduslikke heinamaid. Pealegi on väikesearvulise piimakarja kasvatamine keeruline ja mõnikord isegi võimatu, sest investeeringud on ikka suured. Lihaveiste puhul aga on investeeringute maht alguses väiksem.“

Samuti peab Airi Külvet alati tähtsaks mahepõllumajandust, mis sobib hästi lihaveiste pidamiseks. „Ma ei tee loomadele mingit ennetavat ravi erinevate preparaatidega, vaid väldin ostusöötade, ennekõike GMO-d sisaldavate, kasutamist. Silo ja hein, mida mu lihaveised saavad, pärineb omadelt põllumaadelt.“

Kas turustate liha või elusloomi? „Lihaveisekasvatajad müüvad üldiselt ikka loomi. Kodus tapmine on lubatud vaid siis, kui liha ise tarbid. Turustan kõik loomad läbi MTÜ Liivimaa Lihaveis, mille juhatuse liige ise olen,“ ütles Külvet, kes korraldab ka mahetootmise alaseid koolitusi. Ta märkis, et Eestis kasvatakse praegu lihaveiseid rohkem kui kohalikud elanikud veiseliha tarbivad.

Kuri külaline sigade katk ja õrnad tulevikulootused

Külvet kasvatas ka sigu, mis sigade katku kolde avastamise tõttu paraku tulid hävitada. „Sigu hakkasin kasvatama selleks, et süüa ja müüa nii-öelda õnnelikult kasvatatud sigade liha. Normaalseks keskkonnaks pean sigadele ennekõike välisterritooriumi.“

„Uuesti ei hakka ma sigu pidama enne, kuni pole selge, mis seakatk meil looduses teeb – kas kaob ära või jääb vinduma. Praegu pole sigade katku vastu aidanud üksi meede, mida riik on välja mõelnud. Ainus „pääsetee“ on see, et metssead surevad katku tõttu maha.“

Airi Külvet arutles ka nüüdse valitsuskoalitsiooni põllumajanduspoliitika üle. „Üleminekutoetuste maksmine rohumaal lihaloomi kasvatavatele põllumajandusettevõtjatele eriti midagi ei muuda. Sellest on rohkem kasu piimatootjatel ja teraviljakasvatajatel. Praeguse valitsuse ajal ei tule raha juurde, kuid teatud ümberjaotamisi toimub. Ise olen äraootaval seisukohal. Uue valitsuse enneaegset materdamist pean mõistagi ebaõigeks.“

JAAN LUKAS,

Jõgevamaa ajakirjanik

[esiküljefoto allkiri]

JÕUAB PALJU: Põllumajandusettevõtjana 1993. aastast tegutsenud Lembit Paal arvab, et lõplikult peaks kaduma vahetegemine suur- ja väiketootjate vahel. Tema sõnul tuleks mõelda, kuidas suurendada konkurentsivõimet, et kindlustada Eesti põllumehele ellujäämine avatud turumajanduse tingimustes. Ajaloohuvi ja rahvamuusikaga tegelev kolme lapse isa Lembit Paal on jõudnud korda saata palju – lisaks looma- ja teraviljakasvatusele on tal ette näidata renoveeritud mõisakeskus ning muuseumi ja tänapäevase majapidamise loomine.

Jaga |