Nädala juubilar AHTI KARJALAINEN 95

10. veebruaril 1923 sündinud Ahti Karjalainen pärines maaharijaperest, kus oli neli last, Ahti neist noorim. Tema isa Anselmi ei tegelnud poliitikaga, enne kui iseseisvusaja algusaastate võitluses Soome riigikorra eest asus Maaliidu toetajaks.

Ahti alustas õpinguid Mikkelis, kus temast kujunes osav kirjamees, ent eluplaan muutus peatselt. Talvesõja algul läks ta 16-aastase vabatahtlikuna õppima raadioluuret. Vaherahu ajal jätkas ta õpinguid, aga Jätkusõja algul asus taas armeeteenistusse, tegutsedes idarindel raadioluures. Ta lõpetas reservohvitseride kooli ja hiljem sai ka kapteni auastme.

Sõja ajal sai ta üliõpilaseks ja tsiviilelus jätkas 1944 õpinguid Helsingi ülikooli riigiteaduste teaduskonnas. 1946 sai ta esimese teaduskraadi ja 1959 väitles riigiteaduste doktoriks, uurides Soome riigi- ja rahapoliitika suhteid.

Ta abiellus 1947 filosoofiakandidaat Päivi Koskisega ja perre sündis 4 last.

Ahti Karjalaineni puhul on oluline tema suhe ja ka konkurents Urho Kaleva Kekkoneniga. See on seotud 1940. aastate lõpul nn K-liiniga, kui osa maaliitlasi hakkas regulaarselt omavahel kohtuma. Sellesse rühma kuulus tema kõrval ka Kekkonen.

 1948. aasta parlamendivalimisteks koostas ta koos teistega jõulise kommunismivastase programmi, mis tõigi Maaliidule suurvõidu SKDL-i ehk kommunistide ees.

 Karjalainen kohtus Kekkoneniga esimest korda 1946, aga nende suhe polnud sugugi veatu. Kui Kekkonen sai 1950 peaministriks, nimetati Karjalainen tema sekretäriks. Sel perioodil tekkis tal Kekkoneniga usalduslik side, mis säilis 1970. aastate alguseni. Karjalainen tegutses ka Soome Pangas, olles 1982-83 selle peadirektor. 1950. aastate lõpupoole tegutses ta mitmes lühiajalises valitsuses, oli 1960 sõlmimas Euroopa vabakaubanduslepingut ja osales 1961 läbirääkimistel N. Liiduga pärast nn noodikriisi.

1958. aasta septembris oli ta uuesti idasuhete keskmes, kui küsis toonaselt N. Liidu Helsingi saatkonna sekretärilt Viktor Vladimirovilt, keda soomlased on hiljem pidanud KGB esindajaks: kas Moskva oleks valmis teatama, et ei aktsepteeri Maaliidu minekut Fagerholmi sotside ja parempoolsete valitsusse? Hiljem ta kritiseeris ka Maaliidu tegevust selles valitsuses, mis viiski hiljem valitsuse kukkumiseni nn ööpakase ajal.

1962 moodustas Karjalainen oma esimese valitsuse, mis püsis 615 päeva. See langes, kui Karjalainen ja Kekkonen olid ministrid valinud fraktsioonidega läbi rääkimata, ja ametiühingute keskliidu ministrid lahkusid valitsusest.

Karjalainen oli peaministri kohusetäitja ja hiljem tegutses Virolaineni, Paasio ja Koivisto valitsustes välisministrina. Karjalainen tegi sel perioodil mitu visiiti N. Liitu. Tema teine valitsus aastatel 1970-71 oli samuti lühiajaline. Suvel 1971 asus Karjalainen valmistuma presidendiks kandideerima. Kekkonen sai sellest teada ja leidis, et see oli talumatu, et tema vastu võiks kandideerida vana usaldusisik. Nõnda tõusis  võimuhierarhias Karjalainenist mööda Kalevi Sorsa. Johannes Virolainen täheldas oma memuaarides, et juba 1967 ilmnesid esimesed märgid Kekkoneni muutunud suhtumisest Karjalainenisse. Kekkonen keeldus siis nimetamast teda Soome Panga peadirektoriks; sellesse ametisse sai ilma pangakogemuseta Mauno Koivisto.

Karjalainen kuulus Sorsa 1. valitsusse välisministrina 1972-75 ning Martti Miettuneni 3. valitsusse, ent enam mitte välisministrina. Just sel perioodil teravnesid Kekkoneni ja Karjalaineni suhted, kui president süüdistas Karjalainenit intriigitsemises Soome stalinistide ja N. Liiduga Kekkoneni vastu, et valmistada ette oma presidendikampaaniat.

Karjalainen kutsus appi N. Liidu saatkonna, kuid konflikt kahe suure poliitiku vahel kujunes lõplikuks. Karjalainen jätkas seejärel parlamendis, kuni läks tagasi Soome Panka juhtima.

Karjalainen ei andnud siiski alla, sest Kekkoneni vaimne tervis hakkas 1980 hääbuma, ning pretendendil tekkis uus ambitsioon. Keskerakonnas sündis uus rühm, kes toetas Karjalaineni valimist uueks presidendiks Kekkoneni asemele. Tema taga olid erakonna juhtkond ja kompartei nn taistolainen ehk Nõukogude-meelne vähemus. Tema taha asus kaudselt ka Tööstuse Keskliit, rõhutades Soome ja N. Liidu heade majandussuhete jätkumist.

Karjalaineni vastu tõusis siiski eelkõige Helsingin Sanomat ja muu meedia, kes soovis igati takistada selle alkoholilembese mehe tõusmist presidendiks. Asi lahenes sellega, et parteikongressil tõusis soosituimaks kandidaadiks hoopis Johannes Virolainen.

Saatuslikuks saigi Karjalainenile tema joomatõbi. 1979 võeti ta kinni roolijoodikuna Soome suurimal maanteel. See juhtum tõi talle 90 päevatrahvi (26 650 marka) ehk ühe suurima tollase liiklustrahvi.

Hiljem oli ta 1980. aastate algul alkoholiravil Šveitsis ja USA-s, kuid saabudes 8. oktoobril 1982 tagasi puhkusereisilt Hispaaniast, oli ta lennuväljal niivõrd purjus, et ei suutnud anda TV-intervjuud Soome marka ootava devalvatsiooni kohta. President Mauno Koivisto laskiski Karjalaineni seepeale Soome Pangast lahti.

Sellele eelnes värvikas skandaal, milles Karjalainen süüdistas Keskerakonna toonast esimeest Paavo Väyryneni, kes muide ka nüüd, 2018 kandideeris presidendiks. Seejärel kaotas Karjalainen ka auametid, ning ta tõmbus oma koju Helsingi Munkkiniemes.

Koivosto nimetas alles pool aastat hiljem uueks pangadirektoriks Kalevi Sorsa. 1986 pakuti Karjalainenile veel Keskerakonna auliikme kohta, kuid ta keeldus, viidates varasemale kohtlemisele.

1989 avaldas Karjalainen koos tunnustatud ajaloolase Jukka Tarkkaga teose „Presidendi minister: Ahti Karjalaineni karjäär Urho Kekkoneni Soomes“, kust ilmnes ka see fakt, et välisminister Paavo Väyrynen saatnud kirja N. Liidu suursaadikule Vladimirovile, et too aitaks Karjalainenil saada 1982. aastal presidendiks.

Ahti Karjalainen suri 7. septembril 1990 vanadekodus kõhunäärmevähki.

Mart Ummelas

Jaga |