Monopoolne äriettevõte kliendile vaenulik

RAIVO UUKKIVI,      23. jaanuar 2002


Kasutades ära investori jaoks sõbralikke lepinguid, seadustest tulenevaid “võimalusi” ja kontrollorgani puudumist, käitub monopoolne vee-ettevõte kliendisõbralikkuse loosungi all vaenulikult nii oma kaasosaniku kui ka kliendi, Tallinna linna, suhtes.

AS Tallinna Vesi on vee-ettevõte, millele on antud eriõigus osutada vee ja kanalisatsiooniteenust Tallinna suurimas teeninduspiirkonnas (90-95%) 15 järgneva aasta jooksul. Tegemist on äriettevõttega, mis kuulus veel aasta tagasi sajaprotsendiliselt Tallinna linnale. Tänaseks on pealinn oma osaluse müünud 50,4% ulatuses.

Klient on ori

Seega on AS Tallinna Vesi eriõigusega loomulik monopol (konkurentsiseaduse § 15 ja 16), mille enamusosalus ei kuulub väliskapitalile. Kõik erastamise ning teenuse edasise osutamisega seotud lepingud peaksid olema koostatud nii, et nad oleksid läbipaistvad ja kaitseksid tarbijat.
AS Tallinna Vesi erastamislepingud kliente ei soosi. Väite tõestuseks võib tuua üheainsa fakti – kõik lepingud on koostatud nii, et vaidluse puhul loeb ingliskeelne variant. St vaidlused hakkavad planeeritult käima võõrkeeles. Lisaks keelele on lepingud ka sisult ühe poole kesksed. Samasse lahtrisse käib ka ettevõtet kontrolliva organi puudumine, kuid see ei ole mitte vee-ettevõtte süü, vaid ilmselgelt mõne eelmise linnavalitsuse võtmefiguuri tahe.
Oma tegevuses peab Eestis tegutsev ettevõte juhinduma kohalikest seadustest. Eriti peaks AS Tallinna Vesi sarnase ettevõtte juhtkond ja omanikud olema huvitatud, et ettevõtte tegevus oleks läbipaistev, sest sellest sõltuvad ju tariifivaidlused.
AS Tallinna Vesi uued tegijad aga on algusest peale otsinud seadustes auke, et nende varjus käituda omatahtsi ja mitte niivõrd kliendile sõbralikena, nagu nad igal võimalusel deklareerivad.

Tugevad kapitalistid

See, et lepingud on koostatud ühe poole (võibolla ka mitme poole, kuid Tallinna linn nende hulgas ei ole) huvides, ei leia selles artiklis erilist valgustamist. Küllap uus linnavalitsus püüab siin midagi ära teha.
Pärast erastamist tekkis linnavalitsuse mõnes ringkonnas eufoorialaadne seisund, et vaat millega hakkama saime, kui palju linn teenis jne. Oli tuntav, et huvitatud isikud puhusid eufooriasädet leegiks, varjamaks tegelikkust - ettevõtte seest olid puudused linnaametnikele ju kätte näidatud, kuid shveikilik “vait olla ja edasi teenida” on lühike iseloomustus vastusele, mis initsiatiivile järgnes.
Ja läkski nii, et linn “usaldas” oma uut ja veebisnises kogenud partnerit, ega vaevunud kontrollima ülima sõbralikkuse maski all toimuvat. Unustati, et tugeva veebisnise spetsialistid on oma taseme maailmas saavutanud tänu asjaolule, et nad on ka tugevad “kapitalistid”.
Uued tulijad lõikasid tekkinud/valitseva olukorra kiiresti läbi ja tegid seda ilmselt juba enne pakkumise esitamist. Juba päris oma valitsemise alguses hakkasid nad kompima ka seda, kuidas reageeritakse võimalikele seaduste rikkumistele ning kuidas saaks seadust mitte rikkudes kätte oma tahtmise.

Sihilik lõnks riigihankeseaduses

Keskendudes Riigihankeseadusele toon siin välja ühe nõrga koha seaduses. Isiklikult arvan, et see nõrk ja vasturääkiv koht ei ole sattunud seadusesse juhuslikult ning seda kasutatakse massiliselt.
Riigihankeseaduse § 2 lõige 7 piiritleb rahaliselt hanked, mis tuleb teha riigihankemenetlusena. Tsiteerin: “Käesolevas seaduses sätestatud kord kehtib riigihangete suhtes, mille eeldatav maksumus on aasta arvestuses koos käibemaksuga:
1) asja ostmise või teenuse tellimise korral 100 000 krooni ja üle selle;
2) ehitustöö tellimise korral 500 000 krooni ja üle selle;
.............. [21.03.2001]“
Edasi ütleb sama seaduse § 57 punkt 13 järgmist: Väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlust võib läbi viia kui muuhulgas: riigihanke eeldatavaks maksumuseks on aasta arvestuses koos käibemaksuga asjade ostmise või teenuste tellimise korral kuni 200 000 krooni või ehitustööde tellimise korral kuni 2 miljonit krooni.

M.O.T.T.

Muide, enne 21.03.2001 olid need numbrid § 2 lõikes 7 rahalisteks piirväärtusteks. Seega viidi piirid madalamaks, kuid toodi sisse mõiste "väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlus" koos oma punktiga 13 ja kõik jätkus selle vahega, et nüüd pidi deklareerima riigihangeteametile.
Võib öelda, et “hunt võtku seda seadust”. Nii see võikski olla, kuid kogu tegevus, millega loomulikust monopolist äriettevõte tegeleb, kajastub ju tarbija (suurem osa Tallinnast, läbi sadevee ja tuletõrjevee kogu Tallinn) rahakotis ja niisugused “seaduslikud võimalused” annavad ettevõttele või tema töötajatele võimalusi. Näiteks ehitustöö läheb maksma üle 500 000 krooni. Järelikult menetlusena kasutame riigihankeseaduses sätestatut. Leiame “huvitatud” ehitusettevõtte ja teeme ettepaneku, et töö hinnaks tuleb näiteks 500 001, kuid lepingu sõlmime 1,9 miljonile ja 1,4 miljonit läheb jagamisele.
Muide, Riigihangete elektroonilises registris (alates mullu aprillist) kajastub, et AS Tallinna Vesi on 2001. a läbi viinud 45 hanget, millest 15 on just väljakuulutamata läbirääkimistega pakkumismenetlused ja üks neist vastab oma olemuselt eelkirjeldatud näite tingimustele. Loomulikult pole AS-is Tallinna Vesi niisugust korralagedust, kuid mis läbipaistvusest me räägime!

Rikutakse ka konkurentsiseadust

Kui eelnenud näidet saab pidada konstruktsiooniks, siis järgnev on reaalsus. Nimelt: AS Tallinna Vesi peab oma põhitegevusena tagama tarbijale teenuse. Et seda teha, on tal avariide puhul tihti vaja kaevata lahti teenust transportivad torustikud. AS Tallinna Vesi on juba aastast 1995 ostnud sisse teenuse kaevetehnikale, autotranspordile ja ka kaevekoha nõuetekohasele taastamisele. Alates 1999. a on teenused ostetud riigihankemenetluse kaudu. Viimati teostati riigihange 2000. aastal ja teenus osteti selle hanke kohaselt ajavahemikuks 01.01.2001 kuni 31.12.2001. Seega aastal 2002 peaks olema teenus ostetud läbi uue hanke. Mida ei ole tehtud, on aga riigihange. Sellega rikutakse nii riigihangete seadust kui ka konkurentsiseadust.
Kui tagasitäiteteenuse osutajaga lepingu pikendamist saab veel kuidagi põhjendada, sest teenuseosutaja oli üks, siis ekskavaatorite ja transpordi rindel on olukord hoopis kentsakas. Nimetatud teenuseid osteti aastal 2001 sisse vähemalt kolmelt firmalt. Nüüd mõnega leping lõpetatakse, teistel pikendatakse olenemata sellest, et kõik nad olid riigihankekonkursi võitjad.
Tegelikkuses ei tohi kellegagi eelpoolnimetatutest lepingut pikendada, kuna aega uue hanke läbiviimiseks oli küllaga ning nende teenuste osutajaid on Tallinnas küllalt. Ja jällegi - ärgem unustagem - kogu vee-ettevõtte tegevus peegeldub tarbija rahakotis.
Eeltoodut teades ja eeldusel, et ettevõtte tegevust jälgiv organ on olemas, saaks teha ettepaneku kohaldada rikkumise eest konkurentsiseaduse § 45 lõige 3 toodud sanktsiooni ning arvestades rikkumise korduvust rakendada maksimum määra ehk 1 % rikkumisele eelnenud aasta netokäibest (üle 400 miljoni). Loomulikult ei tohi see summa kajastuda tariifis, vaid makstakse kasumi arvelt, mis kujuneb paljukiidetud efektiivsemast tegutsemisest.
Analoogiaid leiame ka liitumistegevuses, kuid selle erinevusega, et see raha ei kajastu teenuse hinnas, vaid liitumishindades ja tuleb seaduse kohaselt otse liituja (või linna ehk maksumaksja) taskust.
Lõpuks aga ettepanek: läbipaistvuse garanteerimiseks teostada kõik tariife ja liitumistegevust mõjutavad hanked/ostud läbi riigihankeseaduses kirjeldatud avaliku pakkumismenetluse sõltumata maksumusest. Sellise lahenduse korral võime öelda: ”hunt võtku seda riigihankeseadust”.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)