Traali-vaali!

Vaatan vahel valgeid laevu,

tuhandeid kruiisijaid, –

üle ilma penskar praegu

puhkab pensiaegu häid.

Aga mul on sendid sekis,

Maxima ja Säästu pood,

ei kruiisitama tüki, –

nirud mu Euroopa-lood.

Jäänud kui me eurosandiks

Liidu veerekese pääl.

Viie rikka riigi pandiks

hästi loputatud pääd.

Aga muu Euroopa dändib,

penskargi kruiisitab,

egas muidu immigrandid

sinna nii ei kiirusta.

Kus see minu Euroväärtus,

kes see maha parseldas?

Pirukale käib vaid maadlus,

kes see Toompääd kantseldaks?

Tahaks kas või vanuigi,

Eestis õnn et toimetaks.

Eluaegne töö ja higi

kus ei sandikopikaiks.

Et ei vahiks valgeid laevu,

vaid ka vast kruiisitaks.

Poleks hüüdjaks tühja kaevu,

küll ei keski küüditaks.

Üleelatuks on praegu

valitsusi vaat ei viis,

omasid ja võõraid aegu, –

nüüd see õigem olla siis.

Kus ka Kalev tulnud koju,

Murueided muru pääl,

aga mina, aastais roju,

õnnetuna sellel hääl.

Arstiabist mõelda häbi,

hoiad söömast hambaid suus,

iga plomm koob pensi läbi,

pensist loputan vaid suud.

Egas muudki eahädad

kõnni mööda kive, kände, –

tohtri saamine nii mäda,

kui just ennemalt ei kõnge.

Riigikogu, Rahvakogu,

valitud ja valimatud,

pihu suur me väike kodu,

kaua ootame ta matust?

Ometi aeg olla mehem,

ajada ka Eesti asja,

jätta peksmata need rehed,

traali-vaalitamast rahvast.

Valitavad Eesti pojad,

sõprusleiliks likku vihad!

Ühendagem Eesti kojad,

jätkem jonnid, jätkem viha!

UBINAS, penskar Tallinna Mustamäelt

Jaga |