Hukkunud sõjamees ja riigijuhtide valus topeltmoraal

Surmas me oleme alati üksi,

ruumi ei ole siin kahel.

Mõelda võib kõike, kuid ainsaks jääb palve:

ära siis sure veel, sõber...

(Sõpruse Puiestee laulust „Krambid")

Nooremseersant Herdis Sikka hukkus 30. augustil Afganistanis õnnetult, astudes rutiinse patrullimise käigus lõhkekehale. Päev enne seda õnnetust tappis end kodumaal  Aare Viirmaa, kes oli Afganistani- missiooni käigus jäänud jalutuks.

Sikkat iseloomustas kaitseväe juhataja Ants Laaneots vapra sõdurina, kes oli ülendatud nooremseersandiks eeskujuliku teenistuse tõttu.

Aare Viirmaa surm jäi paraku riikliku  tähelepanuta. Vaid USA suursaadik avaldas kaastunnet. Aare Viirmaa surmast kõneles esimesena vabakutseline ajakirjanik Õnne Pärl oma blogis, kus edastatud infost sai kõigi lehtedes ja portaalides ilmunud lugude esmaallikas. Kas Eesti avalikkus üldse olekski muidu teada saanud Afganistanis sandistunu enesetapust?

Indrek Veiserik

Kesknädal avaldab portaalist  qnne.blogspot.com võetud 31. augustil avaldatud Õnne Pärli postituse:

Miks Herdis Sikka suri kangelasena, aga Aare Viirmaa unustatuna?

Eilne teade Herdis Sikka hukkumisest Afganistanis andis poliitikutele taas võimaluse kohutavaks sisutühjaks sõnavahuks: kõik tuntud klišeed läksid käiku. Loomulikult on kahju, kui hukkub noor mees. Ja eriti kahju, kui ta hukkub mõttetult, poliitiliste mängude nimel.

Ometi tekib tahes-tahtmata küsimus: miks ühest mehest, kes astub kogemata kombel miini otsa, tehakse kangelane, kellele avaldavad kaastunnet riigipead ja ministrid? Kas pole silmakirjalikkuse tipp, et mitte ühelgi poliitikul ei jätku kaastunnet teise Afganistanis viibinud endise sõduri - Aare Viirmaa - omastele? Afganistanis mõlemad jalad kaotanud Aare Viirmaa võttis endalt elu päev varem.

Olen pidevalt püüdnud - seni küll tagajärjetult - tähelepanu juhtida teemale, et hukkunud on alles jäämäe tipp. Aga need kümned mehed ja naised, kes on kaotanud oma jäsemed? Või need, kes on saanud hingelisi traumasid?

On see ikka üllatav, et noorele sandistatud inimesele ei aita retoorikast või presidendi aumärgist - et ta ei tule enam oma sandielu talumisega toime? Vähemalt Viirmaa tsitaadid Facebook'ist nagu "imelikul kombel polegi veel surnud" või "sandi elu on jube" ei jäta ruumi hurraa-hüüetele.

Olen korduvalt endalt küsinud, kas mul jätkuks mehisust sandina elada edasi, kui Afganistanis miinile astuksin. Ma ei tea vastust. Aga olen täiesti võimeline ette kujutama frustratsiooni, mis saabub ootamatult füüsilise puude tagajärjel, sest vaimne suutlikkus on minu jaoks tihedalt seotud hea füüsilise vormiga. Olles igapäevane jõusaali külastaja, on mul üliraske oma elu ette kujutada olukorras, kus äkki enam ei saa vabalt joosta, ronida või ujuda. Mis veel rääkida inimestest, kelle elukutse aluseks ongi hea füüsiline vorm.

-o-

Jaga |