Liigkasuvõtmine on seadustatud vargus

Juhan andis kirve ära ja sai vastu 100 krooni. Aga liigkasuvõtjast naaber ütles talle: „200 krooni on sulle, Juhan, aasta lõpul raske tagasi maksta, seepärast anna pool summat juba praegu ära." (Tänapäeval nimetatakse seda esimeseks sissemaksuks.) Juhan mõtles: jah, saab küll raske olema kogu raha tagasi maksta, ja tagastas poole rahast kohe. Läheb ta siis koju ja mõtleb: „Kuidas siis nii? Raha pole, kirvest pole, ja lisaks olen 100 krooni võlgu?!..""

Kõige huvitavam tolles loos seisneb aga selles, et kõik oli tehtud rangelt „seaduse järgi".

Orjastatud rahvas

Just niisuguste „seaduste" järgi on viimase 15 aasta jooksul Eestis orjusse aetud sadu ja tuhandeid inimesi ning tänaseks on kogu Eesti Vabariigi majanduse tootmiskompleks rüüstatud. Kas tõesti meie riigi ja tema keskpanga juhid (siin vajab eraldi selgitust aspekt, et Eesti Vabariigi keskpank allub mitte Eesti Vabariigi valitsusele, vaid Euroopa Liidu keskpangale) ei mõistnud, ei mõista või ei taha mõista, mis tegelikult toimus ja toimub. Kas Eesti Vabariigi põhiseadus lubab, et vabariigi kodanikke võib „seaduslikult" orjusse müüa? See on küsimuste küsimus.

Majanduse sogajate kavatsused - seletada enda rakendatavat laenuintressi inflatsiooni olemasoluga - on põhjuse ja tagajärje äravahetamine, jõhker pettus, mis on mõeldud rumala rahvamassi jaoks. Niisugused selgitused sarnanevad katsega seletada tuule teket puuokste liikumisega.

Inflatsioon tulebki vaid seetõttu, et finantsmaailmas - ilma et oleks midagi kasulikku toodetud - tekib liigkasuvõtjate operatsioonidest „tulu".

Sõltumatus on karistatav

Sama puudutab ka välislaenude võtmist. Ühiskondlikult kasuliku juhtimise juures peavad ükskõik millised välislaenud olema intressivabad ja investeerimispõhised. Investor peab pretendeerima mitte õhustvõetud intressidele, mõttetult raisatud või varastatud rahale, vaid sellele osale, mis sünnib selle investori osalusel reaalselt tekkinud kasumist. Vastasel juhul toimub elementaarne riikide ja rahvaste röövimine. Näiteks Brasiilia on maailma finantsmaffiale võlgu 42 miljardit dollarit, Меhhiko 40 miljardit dollarit, Ungari 20% SKP-st, Indoneesia 16,6% SKP-st, Argentiina 9% SKP-st.

Võib tuua veel väga palju fakte. Eestile kõige lähemal asuv näide on Läti.

Ja kõige värvikam on fakt Rumeenia ajaloost. Kes mäletab: mõlemad Ceauşescud, riigijuht ja tema võimukas abikaasa lasti maha ilma juurdluse ja kohtuta, justnagu vihaste mässuliste poolt. Miks peale sotsialismileeri lagunemist ühegi teise riigi juhte ei puudutatud? Jah, kahtlemata olid Ceausescud midagi varastanud ja teinud muid hirmsaid asju - see on selge. Aga kas kõik teised „peasekretärid" olid patust priid? Peamine seisnes hoopis selles, et ainult Rumeenial ei olnud võlgu Lääne pankade ees! Järelikult Rumeenia ei sõltunud kulissidetagustest mõjudest. Just see oligi Ceauşescu kiire hukkumise põhjuseks - ta tahtis teostada oma, kellestki sõltumatut sisepoliitikat.

Järelikult: pole võimalik mitte arvestada globaalse poliitikaga - karistus ei jää tulemata.

Asjatundlik lugeja leiab teisigi fakte globaalsete jõudude mõju kohta riikidele ja rahvastele (ka Eestile) nii lähemast kui ka kaugemast ajaloost.

„Pühad" seadused

Ülalmainitust on selgelt näha, et liigkasuvõtmine pole midagi muud kui vargus. Tolle varguse spetsiifika seisneb aga selles, et, „majandusteaduse" poolt tahtlikult valede arusaamade järgi formuleerunud, said selle varguse eeskirjad maailma finantsmaffia tellimusel seadusandjate poolt kunagi seadustatud. Ja lisaks olid need veel justkui „pühakirja" järgi pühitsetud. Needsamad seadused võeti pärast NSV Liidu lagunemist aluseks ka Eestis.

Praegused seadusandjad kardavad, erinevatel põhjustel, seda seadustatud vargust keelustada. Kui võtta naabri taskust 100 krooni, siis on see vargus. Aga kui võtta need 100 krooni seadustatud „kultuurse koostöö" reeglite järgi (värvikas näide: SMS-laenud), siis on see „ettevõtlustulu". Vahe „ääretult kõrgete intresside" ja „mõõdukate" laenuandjate vahel on täpselt samasugune kui seifimurdjate ja taskuvaraste vahel. Majanduse sogajate „terminoloogias" kannavad ühed nime liigkasuvõtjad ja teised on pankurid-ettevõtjad, kuigi nii ühed kui ka teised saavad tulu vargusest, mis pole seotud tööprotsessiga, vaid tuleneb ainult nende poolt fikseeritud intressi suurusest.

Lõpuks toon ära mõned read Aleksandr Puškini „Jevgeni Oneginist" Betti Alveri tõlkes:

„Ta tundis rahvamajandust,

s.o. võis rääkida, kust lisa saab riigi rikkus

ja miks maa agraarse tulu andjana ei vaja kulda.

Aga isa ükskõikseks jättis see triaad:

ta läks ja pani panti maad."

VLADIMIR GANTSOVSKI, ettevõtja (Keskerakond)

[fotoallkiri]    PARADOKS: Tänase „demokraatliku" majandusmudeli järgi on 90 protsenti maailma rikkustest 10 protsendi inimeste käes ja mõni neist paneb endale plaatinast lõualuu. 90 protsenti inimestest tegeleb aga lihtsa ellujäämisega.

Jaga |