Halva sõnumi tooja tuleb maha lüüa

Eesti taasavamisel meie tulevikule olulisteks mõttevahetusteks tegi olulise sammu Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam 3. novembri Eesti Päevalehes avaldatud artiklis „Usaldus toob tulu". Hellamit tegid  murelikuks Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute poolt 26. oktoobril avaldatud heaolu-uuringu tulemused. Tema artikli sõnum oli, et Eestil on rohkem kui põhjust kaine pilguga vaadata meie probleemide põhjustele. Kuid jälle näib juhtuvat tõsiasi, mis kummitab Eestit juba pikemat aega, - „ebameeldiva sõnumi tooja tuleb maha lüüa".

Tarandi konstrueeritud maailm

Sel viisil toimetada on olnud tavaks autokraatsetes ühiskondades ja hästi teada olevate tagajärgedega (aastal 1991 vajus kokku NSVL). Ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand asus 10. novembril Eesti Päevalehe artiklis „Viltu mõõdetud kapital" Hellamile tuliselt vastu väitlema. Tema väitlusviis näis olevat nii reljeefselt kopeeritud mõnest teisest ajastust, mistõttu oleks selle „anatoomia" avamine õpetlik.

Viis, kuidas Kaarel Tarand tõrjub Mall Hellami mõttealgatust, on musternäide poleemikatehnikast, mille puhul (saksa sotsioloogi Jürgen Habermasi põhjal) on selge, et sel viisil väitlemine ei arenda demokraatlikku debatti.

Kõigepealt inkrimineeritakse mõttekoja Legatum Institute  keskse sõnumi edastajale tõekuulutamismonopol, mida ju tegelikult ei ole! Seejärel omistatakse ühele tegurile - religioonile - Eesti hädade äraseletamises erakordne kaal. Roll, mida uurimus sellisel kujul ei paku. Purustatud "väärteesid", mille konstrueerimise au kuulub paraku Kaarel Tarandile endale, avavad tee kõige mahategemiseks, mis ei meeldi, olgu need siis ka ülikoolid, mis seadvat meediale piire jne. 

Sotsiaalteadlaste vandenõu?

Ajaleheveerul pole ruumi vahendada algteadmisi heaoluriikide mudelitest, kuigi see kuluks nähtavasti ära. Osundagem vaid silmamoondajalikule võttele kiita Eestis sotsiaalsfääri (ja kultuuri) rahastamist, viitega eelarvele! Kui just eelarve ise pole huviobjektiks, siis sisulised argumendid, kui hinnatakse rahastamist, lähtuvad ikkagi osakaalust rahvuslikus  koguproduktis. Just selles mõõtkavas (eelarve tegemise alused on riigiti erinevad)  muutuvad Eesti probleemid hirmutavalt nähtavaks. Enamasti on  meie koht hariduse, teaduse, meditsiini jne rahastamisel valdavalt viimastel kohtadel Euroopas. Kergus, millega Kaarel Tarand saab üle maksudest (on selline pisike ja kõrvaldatav  puuduseke), on hämmastav. Just see on kogu Eesti probleemide võtmekoht ja saab  lähitulevikus ka Eestis keskseks  piikide murdmise tandriks.    

Kasvõi selleks, et mõttevahetus kui selline üldse areneks ja poleks mõtet jätkata hämaga, määrakem siinkohal diskursiivsed raamid. Sotsiaalteadustes on igatahes nii, et mõne üksikindikaatori rolli vaidlustamine väljaspool kontsepti pole üldjuhul sisukas tegevus. Aga probleem pole ka siis selles, kas „vigase" mõõdiku tõttu on Eestile „liiga tehtud".  Sotsiaalteadlasele pole ju uudis, et kõik tulemused on kokkuleppeliste mõõdikute toodetud.  Kas Eestile kuulub ülemaailmsetes edukuse edetabeleis mõne mõõtkava järgi just 73., 94., või 86. koht, on kitsamalt n-ö koolkonnaprobleem. Et Eesti koht võiks olla ka selle Londonis esitatud tulemuse mõõtkava nihutamisel näiteks 10 kohta kõrgem, on siililegi selge.

Olulisem on edastatav sõnum, mille Mall Hellam edastas väga korrektse soovitusena. Asi on selles, et „demokraatia indeksite" koostamise keskused Euroopas (või olgu need siis USA-s CIA juures asuvad mõttekojad) jõuavad enam-vähem samadele kurbadele järeldustele.

Eesti ja üldse postkommunistlike  riikide probleem on sotsiaalse sidususe ehk sotsiaalse kapitali nõrkus, mille sisu on jälle akadeemiline probleem. Muidugi võiks ju arvata, et kõiki edetabeleid koostavad Lääne professorid on käpardid või et nad on liitunud mingi Eesti-vastase vandenõuga. See  poleks just väga produktiivne mõtteviis.

Milles on  väärtuste väärtus?

Kõige  arusaamatum ja ohtlikum on hämara retoorikaga varjatud filipika väärtuste vastu, mida meediale  surutavat peale kuskil ülikoolide nurgatagustes. Mall Hellami soovitus tõsta väärtusteadlikkust ja selle osakaalu koolikavades meenutab lihtsat alustõde. Ja samas ta osundab faktile, et meie koolilastegi väärtusmaailm on tõsiselt  nihkes, võrreldes näiteks Lääne noorte omaga. Eestis on noorte osalus meelsusühendustes, mis väärtustavad vabadust, looduskaitset, kaitsevad inimõigusi, loomade väärikat kohtlemist jne, mitmeid kordi madalam kui näiteks eakaaslastel Soomes (seda  kinnitavad Tallinna Ülikooli teaduri Marti Taru uuringud). Tänast Eestit lahutab vanadest demokraatiatest just elus esikohale seatavate väärtuste erinevus.

Murenevad ühisväärtused on selge oht

Ühisväärtused on aga Euroopa tuleviku alus. Tänu ühisväärtustele taastati Eesti iseseisvus. Ühisväärtustele toetus võitlus  nõukoguliku totalitarismi vastu, millega murendati Nõukogude  impeerium. Ühisväärtuste murenemine viis hiljuti teineteisest ohtlikult kaugele USA ja Euroopa. (Euroopaga samade või sarnaste ühisväärtuste nõrkus või nende puudumine on ohuks ka tänasele Eestile.) 

Majandussüsteemi ulatusliku pankrotistumise põhjuseks oli juhtivate majandusteadlaste, näiteks USA Föderaalreservi endise juhi Alan Greenspani hinnangul just väärtuste kriis. Kõikide muude „kapitalide" mitmekordse allahindamise juures,  nagu on juhtunud  viimasel aastal, on ühisväärtuste kaal tõusnud.

Mall Hellamit tabanud rünnak läks  pihta  ühes olulises mõttes - see osutas just sellele,  millele ta viitas: Eesti ühiskonnas napib sotsiaalset  kapitali ja usaldust. Selle tekkimise üks keskseid komponente on sallivus kõige erineva suhtes, mõistuspärasus ja sellega liituv demokraatlik arutluskultuur.

KESKMÕTE: Kõikide muude „kapitalide" mitmekordse allahindamise juures,  nagu on juhtunud  viimasel aastal, on ühisväärtuste kaal tõusnud.

 SIRET KOTKA, Tallinna Ülikooli politoloogia magistrant

[fotoallkiri]

MURES TULEVIKU PÄRAST: Mall Hellami hinnangul on meil kõigil vaja kaine pilguga vaadata meie probleemide põhjustele.

Jaga |