Meie raudteel tuleb sünnipäev!

LEO NARBEKOV,      31. oktoober 2007


Mõni aeg tagasi avastasin oma postkastist tollal mulle veel tundmatu ajalehe Kesknädal. See tuli meile tellimata paar kuud. Avastasin, et see on täiesti loetav ja isegi meeldivam kui mõni suur leht. Tundus, et selles pole nii palju niisugust poliitikat, mille suhtes olen negatiivselt meelestatud. Eriti selle koha pealt, mis puudutab meie raudteed, millesse ka praegugi vaenulikult suhtutakse.

Pikka aega tähistati meil raudteelaste päeva augusti esimesel pühapäeval. KuiD tähtsam on siiski see päev, kui raudtee sai Eestis „rattad alla". See oli 5. novembril (vkj 24. oktoobril) 1870, kui üldiseks kasutamiseks avati Peterburi–Tallinna–Paldiski raudteeliin. Sellele kui Balti raudtee põhiliinile lisandusid 1876. aastal haruliin Tapalt Tartusse ja 1889. a. Tartust Riiga; hiljem tulid ka kitsarööpmelised juurdeveoteed.

Tundus, et raudtee tulek Eestimaale käis kergesti ning keisri isiklikul hoolel ja mõisnikkonna kaasabil. Tegelikult kulges kõik üle kivide ja kändude. Venemaa majanduslik olukord pärast kaotust Krimmi sõjas oli selline, et nõuetekohase raudtee ehitamine ilma välislaenuta polnud võimalik: riigikassa oli nii tühi, et üks rubla ajas teist taga. Kuid mõisnike ja kaupmeeste huvid liikluse paremal korraldamisel seisid riigi rahalistest raskustest kõrgemal.

Tsaarivalitsus nägi majandusraskustest väljapääsu raudteede ehitamises meresadamatesse, et Venemaa põllumajandussaadusi Euroopasse välja vedada. Seepärast koonduski tähelepanu Tallinna sadamale, millel oli loomulik sügav süvis. Raudtee, mis ühendas Venemaa kõige rikkamaid sisepiirkondi Tallinna sadamaga, kujunes ka Eesti majanduse alustoeks.

Raudtee järkjärgulise valmimisega kaasnesid soodustused uuele tööliskonnale – raudteelastele. Rööbiti jaamamajanduse väljaarendamisega hakati ehitama raudteelastele elumaju ja määrati vastavalt erialale korralikud palgad. Soodustuseks olid teatud töötajatele tasuta korter, priisõit arsti juurde, toetused suurtele peredele (3 ja enam last; tihti oli suurpere-toetus suurem kui pereisa tööpalk). Kohaliku poeta väikejaamade töötajaid varustasid toidukraamiga liikuvkauplused.

Raudtee käikuminek tähendas revolutsiooni transpordis – liikumine muutus kiireks, regulaarseks ja suhteliselt odavaks. Isegi praktiliselt veel lapsekingades raudteesse suhtus riik perspektiivitundega. Seda ei olnud mõtteski kasutada nii nagu meil tuli hiljuti üle elada uuel Eesti ajal. Seepärast on igaüks, kelle töömeheaastad on möödunud raudteel, väga tänulik Edgar Savisaarele, kelle ponnistuste tulemusel raudtee taas teenib Eesti riiki ja rahvast.

Head raudtee sünnipäeva kõigile endistele ja praegustele raudteelastele ning ka neile, kes sõidavad soojas vagunis!

[tekst fotole, millel Valga jaamas seisev auruvedur, mille tendril pealdis "1887-1997. 110 aasta VALGA-TARTU RAUDTEED"]
Tänavu tuleb arvu tendril parandada: 120 aastat. Praegu on sel raudteel teeolud kehvad – monumendiks seatud vana veduri sõidukiirus oli nüüdsetega võrreldes „kosmiline". Loota on paremat. Oodakem, missuguseks kujuneb see raudtee 125-aastaselt!
Tiit Maksimi foto

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)