Nukuriik valis nukupresidendi

Pupe ei häälitse

President on nõrk, väga nõrk, aga sellisena ta võimu teostajatele sobib – Kadriorus keegi ei vingu, ei sega, ei õienda, ei näita näpuga, ja laseb kõik parteipoliitilised seadused vastu puiklemata läbi. Nagu nukk nurgas – ei häälitse, ja liigutab ainult siis, kui valitsus tahab!

Omamoodi poputamise musternäite esitas esmaspäeval Delfis endine poliitik Jüri Saar, kes Tarandit halvustades ületas igasuguse tõsiseltvõetavuse, püüdes musta valgeks rääkida. Kümnete tuhandete televaatajate silme all sündinut ei maksa siiski nii väga ümber jutustada, sooritades elegantseid vahelejätteid – näiteks ei märgi Saar poole sõnagagi Tarandi rünnakut maksumaksjate miljonite kulutamisest presidendipere Ärma eratallu.

Piinlik, tohutult piinlik oli ka pupe puterdamine sampoliiti asjus – ju ta, vaene mees, kuulis seda sõna esimest korda elus, elades ilmsesti libategelikkuses, kuhu ei jõua mitte miski, mis võiks Eestis täna elada püüdvale inimesele vähegi huvi pakkuda. Tarand vajutas valusale kohale – meie demokraatiat  ja sõnavabadust jutlustav president sai lõpuks ometi televaatajate ees teada, et ta on endiste karjäärikommunistide juhitud valitsuse soosik. Tarand süüdistas praegust valitsusjuhti koguni sõjaväeluures osalemises, kuid sellega pani Tarand muidugi ise ka mööda – ega ühest luurajast pole teisele ohtu karta.

Kes näha tahtis, see pidi nägema, et mees ise ennast eksponeerida ega arusaadavalt väljenduda  ei suuda, vajades ajakirjanike agressiivset ringkaitset, et keegi ometi meie pupet ei ehmataks ega pahandaks. Vati sees on meie presidenti hoitud juba viis aastat, ja ütleme otse, palju rohkem sehkendab avalikkuses proua Ilves. Ning viis aastat mittemidagitegemist ning rahva raha mõttetut kulutamist mõttetustele seisab jälle ees.

Ilves tõi ensv tagasi

Alguses ei saanud vaataja aru, miks Tarand viimases debatis pidevalt ee-enn-ess-veetab, kuid mida kaugemale ajas, seda arusaadavamaks tema kujund muutub. Kuna Tarand ega terve nende pere polnud ensv ajal karvavõrdki seotud kommunistliku nomenklatuuriga, siis seda terasemalt märkab ta samade joonte ilmnemist praeguses eliidis. Ilves, kes kommunistide võimu ajal ensv-s ei elanud, ei saanud muidugi üldse pihta, mille eest Tarand teda naeruvääristab. Aga selle eest, et muutunud pole tolle ajaga võrreldes suurt midagi – samad sampoliitid pukis, sama käsi-peseb-kätt nomenklatuura, sama süsteem ülikute ametissemääramisel – ja ükski vares ei kraaksu.

Keskerakond lõi demokraatia

Keskerakond oli ainus, kes pani omalt poolt välja ühe, kes vähemalt natukegi piiksuda üritas. Keskerakond päästis taas kord Eesti demokraatia, et oleks, mida väljapoole vähemalt näidata. Kuigi eks Kesk pingutas sellega üle – on palju neid, kes arvavad, et olekski tore näha olnud, kuidas Ilves üksi omaette ….. debateerib.

Kujutage ette, kui Ilvesega oleks tehtud 9 kuud sedasama, mida tehti Rüütliga 2006. aastal. Seekord lihtsalt ei kulutatud nii palju raha – mis juba toona tuli sisse ilmselgelt väljastpoolt riiki ilusate ingliskeelsete nimedega fondidest. Eesti parempoolset poliitikat on ju aetud kogu aeg vene raha kaudu, mis voolab sisse lääne poolt. Ja kui Rüütel on tänaseni jäänud rüütellikkuse etaloniks, siis vaesest Ilvesest poleks pärast  9 kuud kloppimist enam märga nahkagi järele jäänud. Nii et olgu parteide pupe nüüd heaga konkurendile tänulik, et Tarand nii vähenõudlik oli.

Eesti rahvas aga väärib presidendi otsevalimist – vähemalt enne Ilvese maaletoomist oli meil siin küll üks suurepärane laulev revolutsioon, mille veenvast demokraatlikkusest me oleme tänaseks kaugenenud valgusaastate taha.

RAHAVÕIM ON SUUR JA IGAVENE: Ilves ei saanud presidendiks mitte oma analüüsivõimekusele, suhtlemisoskusele  ega teadmistele toetudes, vaid tänu tema selja taha koondunud dollaripakkide omanikele. Demokraatia Eestis on muutunud fassaadiks, mille varjus globaalsed rahavood Ilvese-taolisi kuulekaid poliitikuid satelliitriikides kõrgetesse ametitesse upitavad. Ilves pandi posti otsa eelkõige  Reformierakonna ettekirjutuse järgi, keda väidetavalt rahastavad eestisuunaliste huvidega vene ärimehed läbi Ameerikas asuvate „demokraatia ja õigluse eest  võitlevate“ fondide ja pankade.

KESKNÄDAL

meediakommentaar

Jaga |