Nuhkimisühiskond?

Minul isiklikult ei ole varasema seaduseelnõuga pistmist ja 175 SE puhul hääletasin poolt. Miks otsustasin 175 SE lõpphääletusel poolthääle anda ja miks olen veendunud, et 175 SE vajab kindlasti edaspidist täiustamist, sellest alljärgnevalt. Arvan,  et nende kahe seaduseelnõu puhul on tegemist väga põhjalikult planeeritud poliitilise vangerdusega.

Varjatud eesmärgid, poolikud tõed

Kindlasti tuleb endale aru anda, et 862 SE töötasid välja võimuparteid – Reformierakond ja IRL. Seaduseelnõu Riigikogu ette tuues õnnestus neil varjata selle tegelikku eesmärki. Poolikuid tõdesid välja käies saavutasid nad selle, et ka teiste parteide liikmed toona oma poolthääle andsid ja jõustasid seega tõsise isikuvabadusi riivava seaduse esimeseks jaanuariks 2012.

Partei peaeesmärk on võimul püsimine, ja just võimul püsimiseks oli tarvilik eelmises Riigikogu koosseisus 862 SE läbi suruda. See oli ettevalmistus selleks puhuks, kui valimistel moodustatakse koalitsioon kuidagi teisiti, kui tegelikkuses läks. Juhul, kui koalitsioonis oleks olnud sedapuhku näiteks Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, oleksid (ja tegelikult olidki) erinevatel jõustruktuuridel tagatud võimalused hakata Riigikogu liikmeid täiesti „seaduslikult“ jälitama ning taga kiusama. Sellist pideva kriminaaluurimise alla sattuvat koalitsiooni oleks hea rünnata ning see oleks olnud IRL-il ja Reformierakonnal varrukasse peidetud trumpäss, sest petmine poliitilises kaardimängus on kahjuks Eesti igapäevaelu ahastamapanev praktika.

Sellise seadusliku võimaluse loomine oma poliitilise võimu säilitamiseks on alati teataval määral risk, sest üsna ilmselgelt avab kellegi uudishimulik käsi värava, mille taga sündmused on kinni, ja need hakkavad pärast seda iseseisvalt tormiliselt arenema. Täpselt nii ka läks – Tuiksoo, Laasi, Toobal, Toom jne… on lihtsalt vahendid poliitilises mängus. Nende peal katsetati seaduse toimimist praktikas. Õnneks selgus, et 862 SE pole selline, mis võimaldaks Riigikogu liikmeid otse Riigikogu saalist kinnimajja viia.

Õiguskantsler vääras seaduseelnõu vastuvõtmise

Äpardunud seaduseelnõu toimima paneku tahtsid koalitsioonipoliitikud suruda meie juristide kaela. Innukas Kaitsepolitsei tegi väga räpaseid vigu, mis on tänaseks ilmsiks tulnud kõigi jaoks, kellel on viitsimist asjasse kasvõi natukenegi süveneda. Just see käik osutus murdepunktiks, ning 175 SE sündis suures osas nimelt tänu õiguskantslerile, kes juhtis tähelepanu inimeste põhiõiguste riivele seoses 862 SE vastuvõtmisega seadusena.

Värav, mis avati võimaliku tulevase „mittesoovitava“ koalitsiooni lammutamiseks, tuli nüüd taas sulgeda. Selle küsimuse valguses olen õppinud meie õiguskantslerist lugu pidama kui riigimehest. Ühest küljest olid muidugi mängus tema isiklikud huvid, kuna tedagi survestati ilmselt sellise tegevusega kaasa minema, millega rikuti inimeste põhiõigusi. Teisest küljest jälle, soovimatusega sellise tendentsiga kaasa minna, asus õiguskantsler seisukohale, et ta asub hoopis inimeste põhiõiguste tagamise kaitsele.

Ajapikku oli kalevi alt välja imbunud ka seni kõigutamatuna püsinud Reformierakonna renomeed kahjustavaid skandaale. Nüüd tekkis reaalne oht, et 862 SE pöördub bumerangina selle loojate vastu. Kiiresti oli vaja olukorda muuta. Seda enam, et juristid koalitsioonipoliitikute mängudega kaasa ei läinud. Erinevalt näiteks niisugustest ametnikest, kelle jaoks pole peamine mõtlemine, vaid seaduste täpne täitmine.

Hea, aga poolik töö

175 SE ei ole kaugeltki ideaalne eelnõu ega reguleeri mõistlikult ära kogu valdkonda. Küll aga on ta ikkagi parem kui mitte midagi, sest sellega reguleeritakse antud valdkonna (nuhkimine, pealtkuulamine, jälitamine ja selle korraldamine) üks sektor. Tegelik pilt on aga suurem ja seda tegevust tuleb jätkata, sest see seaduseelnõu ei puuduta ega reguleeri mitte kuidagi eriteenistuste tegevust, kuna neile jäävad endiselt vabad käed nuhkimiseks ning andmete salajaseks kogumiseks.

Tänaseks on selge, et Kaitsepolitsei (ja ehk muudki eriteenistused) on politiseeritud ja muutunud koalitsioonipoliitikute käepikenduseks ning vajavad senise kaadripoliitika üsna kriitilist ülevaatamist. On ju ilmne, et eriteenistuste tippjuhtkond, kes on end lasknud poliitilistesse mängudesse kaasa tõmmata, on ebausaldusväärne, tõenäoliselt ka korrumpeerunud ning kaupleb aktiivselt mõjuvõimuga, lähtudes oma ametkonna huvidest. No kas see on ikka mõistlik?

175 SE peamised positiivsed muutused on need, et varjatud jälitamisest teavitamise kord on korrektselt reguleeritud ja lõpetab tänase olukorra, kus Kaitsepolitsei on minu teada jätnud umbes pooltel juhtudel oma varjatud jälitustegevusest teavitamata. Samuti piiratakse varjatud jälitustegevuse aega ning muudetakse selleks lubade saamine mõistlikumaks ning paremini kontrollitavaks. Niisamuti loen positiivseks seda, et prokuröridelt võetakse õigus anda lubasid varjatud jälitustegevuseks. Nad on kindlasti huvitatud osapool, sest nende töö on inimesi vangimajja saata. Ja kas nad siis ei kasutaks usinasti neile selleks otstarbeks antud seaduslikke võimalusi?! Seega – 175 SE on hea, aga poolik töö, ja vajab tulevikus kindlasti parandamist.

Inimesed kui laastud tuules

Kui nüüd tekkis mõte, et rääkisin poliitikutest pikalt-laialt ja teistest inimestest mitte sõnagi, siis see polnud eksitus. Kodanike põhiõigusi rikuti 862 SE jõustamisega seadusena täpselt samamoodi. Aga selle kohta on poliitikud varemgi öelnud, et kui metsa raiutakse, siis lendab laaste. Inimesed, kelle õigusi on 862 SE jõustamise järgselt rikutud, peavad teadma, millisel malelaual mängides nende huvid ohvriks toodi ja miks seda tehti.

Mis puudutab väidetavat üle mõistuse kasvanud varjatud pealtkuulamist ja jälitamist, siis seegi teema vajab täpsemat selgitamist. Ilmne on see, et rahanappus on inimesi massilisest füüsilisest pealtkuulamisest säästnud. Samas pole mul mingit usku sellesse, et eriteenistused ei ole minu eraelu vastu huvi tundnud. Otse vastupidi, olen selles suisa veendunud. Küllap poliitikute ja valitsusliikmete pealtkuulamiseks ikka need mõnisada vajalikku meest leitakse. Hea on see, et nüüd pole võimalik sel teel kogutud tõendeid kohtus asitõendina esitada. Küll aga saab nende andmetega kindlasti manipuleerida, mõjutada nii jälitatut ennast kui ka arvatavasti kohut mõnes protsessis seisukoha võtmisel. 862 SE oli just see, mille abil Villu Reiljan süüdi mõisteti ning mille abil Rahvaliit lammutati. Sama skeem oleks läinud käiku ka Keskerakonna puhul, kuid õnneks asjaolud muutusid. See on jälle see osa, mis puudutab poliitikuid ja võimuvõitlust.

Kõikjal jälgitavad kodanikud

Iga inimene peaks jälitamishirmu tundes teadma kaht olulist asja. Kõik telefonikõned ja SMS-id säilitatakse serveris ning Eestil on võimekust kõnesid säilitada kahe aasta jooksul. Tehakse jõupingutusi, et kõned võidaks alal hoida viis aastat. Tahame või ei, paar aastat tagasi võeti see seadus vastu ilma erilise tähelepanu ja virisemiseta. See on ka põhjus, miks meie telefonikõned on nii kallid. Eriti välismaale võetud kõned. Küsimus on pigem selles, kes, millal ja missugustel tingimustel serverile ligi pääseb ning arvutiklaviatuuril tehtava mõne klõpsuga saab kogu enda jaoks huvipakkuva informatsiooni kätte. See valdkond vajab kindlasti veel tõsist parandamist.

Teine teadmine, mis võiks igal inimesel olla, on see, et Eesti arendab palavikulise kiirusega programmi, mis võimaldaks turvakaamerate salvestisel automaatselt nägusid tuvastada. Kui see tõesti nüüd teoks saab (ja lähiajal ilmselt saab), siis oleme enda teadmata pidevalt jälgitavad nii linna kui ka politsei turvakaameratest, vastavate lepingute sõlmimisel ka kiiruskaameratest ja näiteks poodide turvakaameratest. See on tehniliselt lihtne, sest töö teevad ära masinad ja tarkvara.

Kas olemegi totaalselt oma kodanike taga nuhkiv ühiskond? Sellele küsimusele jätaksin pigem vastamata ja laseksin siin igaühel ise otsuse langetada.

Aga kindlasti oleme kuni tühiasjadeni politiseeritud ühiskond, kus igasugune ühiskondlik ja poliitiline tegevus on tegijaile mingitel hetkedel karistatav ja ohtlik. Ja kui selle terava võitluse käigus inimeste põhilised õigused jalge alla tallatakse, ei huvita see parasjagu võimutsevaid poliitikuid.

Peeter Võsa, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |