Pööre maailmapoliitikas: noorema Bushi asemele on tulemas teine Clinton

ROMAN UBAKIVI,      22. november 2006


Vabariiklaste hävitav lüüasaamine USA Kongressi vahevalimistel ja Donald Rumsfeldi errusaatmine tähendab kuus aastat George Bushi välispoliitikas valitsenud kontseptsiooni hülgamist.

Selle kontseptsiooni aluseks oli 1997. aastal neokonservatiivide poolt avaldatud "Project for the New American Century". Viimase tuumaks on utoopiline arvamus, et pärast NSV Liidu lagunemist on USA ainus maailmavõim ja, hüppeliselt suurendades sõjalisi kulutusi, on võimalik kogu maailmale jõuga peale suruda USA huvidele ja väärtushinnangutele vastav maailmakord, nn Pax Americana.
Suure osa oma mõjuvõimust kaotanud ja sisuliselt "lonkavaks pardiks" muutunud Bush ei saa enam jätkata vanal kursil ja on sunnitud otsima demokraatidega konsensust välispoliitikas, eelkõige Iraagi sõjas. Bush reageeriski valimiskaotusele adekvaatselt, laiendades demokraate kaasates kandepinda ja pöörates üldsuse tähelepanu uutele valikutele. Vastasel korral ootaks teda maassetampimine Kongressi uurimiskomisjonide poolt ja isegi impeachment poleks välistatud.
Seega on Bush sunnitud vormima oma uut välispoliitilist kontseptsiooni kooskõlas demokraatide nägemusega ja vahetama neokonservatiivid („neokonid") välja juba tema presidendist isa teeninud traditsiooniliste konservatiividega.

USA peab maailmavõimu jagama Hiina ja Venega

Demokraatide välispoliitilisi vaateid esindab vast kõige süsteemsemalt nende üks kõige tõenäolisemaid presidendikandidaate ja äsja kindlalt Senatisse tagasi valitud Hillary Rodham Clinton.
Erinevalt neokonide unipolaarsest käsitlusest, näeb Clinton maailma multipolaarsena. USA pole enam maailma ainuõiguslik peremees, vaid on sunnitud võimu jagama iseenda huvide eest seisvate Hiina ja Venemaaga. Ka India on sirgumas geopoliitiliseks subjektiks. Siit tuleneb loogiline vajadus USA välispoliitika internatsionaliseerimiseks, koostöö teiste suurriikidega eeldab ka nende huvide arvestamist. Kaose vältimiseks tuleb teiste suurriikidega kokku leppida uued käitumisreeglid ja ÜRO reorganiseerimise kaudu hakata neid ellu rakendama.

Strateegiline viga Iraagis

Iraagi sõjale ei ole kiiret ja lihtsat lahendust. Siseriikliku surve tõttu tuleb juba järgmisel aastal alustada osalist vägede väljatoomist. Üritatakse leida poliitilist lahendust, kaasates araabia riike.
Lootusetuks kujunevas Afganistani sõjas on soovitav suurem koorem jätta Euroopa kanda. Seda üritab Bush kindlasti teha juba NATO Riia-kohtumisel. Kahtlen küll väga, kas Prantsusmaale ja Saksamaale on selline perspektiiv vastuvõetav.
Väga suur ressurss paigutatakse Iraani murdmisse – nii sisemise õõnestustöö hoogustamiseks ja sõjalise ähvarduse suurendamiseks kui ka poliitiliseks isoleerimiseks. Hädavajalik on murda telg Peking–Teheran–Moskva.
Pikemas perspektiivis on oluline vähendada USA välissõltuvust naftast. Clinton tahab muuta USA energiapoliitikat, vähendades 2025. aastaks välissõltuvust naftast vähemalt 50 protsenti. Rõhutades, et möödunul aastal oli suurima naftakompanii kasum (113 miljardit dollarit) suurem kui 170 riigi sissetulekute summa, tahab Clinton selle kasumi arvel moodustada ca 50 miljardi dollari suuruse strateegilise energeetika fondi, millest piisaks energiarevolutsiooni alustamiseks.
USA sõda Iraagis oli strateegiline viga, mille tagajärjel kaotati strateegiline initsiatiiv. Võime jälgida Hiina kiiret esiletõusu ning tema edu Aasias, Aafrikas ja isegi Ladina-Ameerikas. Piisab, kui nimetada Venetsueelat, Kuubat, Boliiviat ja Nikaraaguat, et aru saada, mis toimub USA nn tagahoovis.
Ent USA-l on võime korrigeerida oma vigu, loobuda utoopiatest, et asuda realistlikumale kursile, ja niimoodi paremini kaitsta oma rahvuslikke huve. Seda võimaldab laialt arenenud julgeolekupoliitika-alane erinevate koolkondadega võrgustik, mis koosneb omavahel tihedas koostöös ja konkurentsis olevatest ülikoolidest ja valitsusvälistest organisatsioonidest.

Eesti rahvuslikud huvid

Eestis on aga lood sandid. Küsimus pole ainuüksi selles, et meie eliit neokonide mõtteviisi kriitikata omaks võttis ja ummisjalu Iraagi sõtta tormas. Kogu Eesti julgeolekupoliitika on üles ehitatud oletusele, et ehk tuleb USA meile appi, kui meil tekib hüpoteetiline oht Vene suunalt. Seejuures pole abi mitte millegagi tagatud. Ahto Lobjakas (EPL 09.11.06.) tõdeb: "USA abi tõenäolisuse kalkuleerimine käib kaugelt üle meie võimete."
Lähtudes niisugusest ekstreemselt avantüristlikust soovmõtlemisest on Eesti eliit avalikult loobunud välispoliitikas arvestamast Eesti rahvuslike huvidega. Viimased on asendatud USA rahvuslike huvide teenimisega, mis oleks nagu Eesti ettemaksuks hüpoteetilisele abile tulevikus. Eriti selgelt ilmneb see meile eksistentsiaalselt olulisel Venemaa suunal.
Midagi hullu ei ole selles, kui Tartu Ülikoolis töötav USA professor kuulutab avalikult, et Venemaa on kohe-kohe kokku varisemas ja meil hiirekestena tuleb vaid kaasa aidata, et savijalgadel koloss kildudeks kukuks. Halb on see, et meie poliitikud võistlevadki selles, kes Eesti rahvuslike huvide vastaselt Venemaaga paremini tüli norib.
Erinevalt Ameerikast teeb meie seisu lootusetuks fakt, et meil ei esine vastukaaluks mitte keegi vaimueliidist, näiteks Tallinna Ülikooli professor, kes tuletaks meelde, et Eesti rahvuslikes huvides on seada Venemaaga sisse heanaaberlikud ja vastastikku kasulikud suhted. Erinevalt Eestist lähtub Soome välispoliitika suhetes ainsa oma piiririigiks oleva suurriigiga iseenda rahvuslikest huvidest. Piisab ju pilgust maakaardile saamaks aru, et ei Soome ega Eesti ei paikne Kariibi mere saarestikus ning meie ja USA huvid Vene suunal ei pruugi ühtida.
Kuna USA huvi ja mõju Läänemere piirkonnas on languses, muutub Eesti välis- ja julgeolekupoliitika aina naeruväärsemaks. Sellises kriitilises olukorras kutsub Mart Laar meid vabatahtlikult kehtestama uut "vaikivat ajastut" – mitte arutama meie välis- ja julgeolekupoliitikat eelseisvatel parlamendivalimistel. Selletaoline positsioon tekitab hulga küsimusi.
Kui inimene, kes avalikult deklareerib pankade likviidsuse likvideerimise vajadust, võetakse suure palgaga tööle välismaisesse panka, kas siis seda tehakse tema teadmiste või valimiskampaania rahastamise pärast? Miks autasustab kosmopoliitset ideoloogiat levitav organisatsioon rohkem kui kuue miljoni krooniga Eestis end rahvuslaseks ehk kosmopoliitide vastaseks nimetavat poliitikut? Kas meie välispoliitiline eliit koosneb Eesti patriootidest või ullikestest ja võõrriigi mõjuagentidest?

Kriis kaitsejõududes

Kuna Eesti välis- ja julgeolekupoliitika ei lähtu meie rahvuslikest huvidest, siis tekitab see vastasseisu ka kaitseväes. Formaalselt on kaitseminister Jürgen Ligil muidugi õigus. Kuna kogu meie julgeolekupoliitika on üles ehitatud USA müütilisele "valgele laevale", siis on mõistlik piirduda väikeste mobiilsete palgaliste sandarmiüksustega, kelle eesmärgiks on olla kahurilihaks moodsates koloniaalsõdades üle maailma. Kaht tüüpi sõjaväge ei jõua ülal pidada ka maailma kõige rikkamad riigid. Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts tegi aga ohvitserkonna margi täis, kuulutades oma parteipoliitikasse minekust kaitseministrile oponeerivasse parteisse, samal ajal kinnitades, et ta on apoliitiline!?
Samal ajal on minu arvates sisuliselt õigus Soomes kadettidena õppinud Kaitsejõudude Peastaabi ohvitseridel, kes tahavad korraldada riigikaitset Soome eeskujul. Selleks tuleb aga muuta Eesti tänast välis- ja julgeolekupoliitikat Soome omale sarnaseks, kuid seda saavad teha ainult poliitikud.

Poliitiline korruptsioon

Ma saan aru, et meedial ja laarlastel on formaalselt õigus vihaselt rünnata Keskerakonda selle eest, et, lähtudes Eesti rahvuslikest huvidest, loodi Soome parteide eeskujul infokanal Venemaa suurima parteiga. Kuna meie välis- ja julgeolekupoliitika aluseks on USA huvide teenimine, siis võib kergesti sassi minna tegevuste sünkroonsus. See, mis võib kasulik olla nii Eestile kui ka Venemaale, ei pruugi kaugeltki alati meeldida USA-le. Ainuke tõeline vajadus, lähtudes meie tänasest välis- ja julgeolekupoliitikast, on hoida Välisministeeriumi ja selle nurga taga oleva saatkonna vaheline sideliin korras, tee talvel lumest puhas ja liivatatud.
Täiesti absurdne on aga kulutada maksumaksjate raha saatkondadele majade ostmiseks ja ülalpidamiseks Jaapanis, Egiptuses, Iisraelis jne. Mis on sinna saadetavate diplomaatide missioon täna aetava välispoliitika valguses?!
Saatkondade tõeliseks missiooniks on tagada võimalikult palju sooje kohakesi Eesti välisministeeriumi privatiseerinud parteidele. Nii tunnistas hiljuti televisioonis meie teine Jaapanisse lähetatav diplomaat, et tegelikult tal Jaapanis erialast tööd ei olegi – Eestil lihtsalt pole Jaapaniga mingeid poliitilisi probleeme. Seetõttu kavatseb ta leida endale mingi majandussidemete vahendaja rolli. Vean kihla, et mõni Baruto kaudu leitud ja aukonsuli seisusesse tõstetud Jaapani ärimees täidaks seda missiooni odavamalt ja efektiivsemalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)