Millised on kuritegevuse kibedate viljade põhjused?

KOIT PIKARO,      08. märts 2006


Viimastel kuudel oleme kõik tõdenud kuritegevuse järsku sagenemist, jultumuse ja julmuse silmatorkavat suurenemist. Kokkusattumus Eesti Politsei sünnipäevaga, 15-aastase vahejuubeliga on kindlasti juhuslik. Küll aga on politsei aktiivsusel ja tugevusel ning kuritegevusilma mingite osade peatõstmisel olemas vastastikuseid seoseid.
Praegu jääb mulje, et selle vaheetapi on võitnud kuritegelik maailm, nendega seotud isikud, tahtlikud või tahtmatud mahitajad. Mitte ainult noorte neidude hukkumise tõttu, kuigi seegi on kahjuks mingiks tunnuseks: noored ei suuda ette näha ohtusid oma lähikonnas ning pole iseseisvalt suutelised vastu seisma lurjuste rünnakutele.
Samale järeldusele viivad teisedki iseloomulikud tunnused. Kuritegevuse üldine arvuline tase ei ole mitme aasta jooksul sisuliselt muutunud, varjatud kuritegude arv on endiselt suur. Viimane tähendab, et paljudest faktidest ei teatata politseile. Organiseeritud kuritegevuse puhul on asutud ainult väiksemaid gruppde likvideerima, tõelised liidrid tunnevad ennast aga endiselt karistamatult.
Iseloomulik on, et ajal, kui Eestis näeme raskete kuritegude arvu tõusu ja muretseme nende avastamise efektiivsuse pärast, on eestikeelse allilma aktiivsemad tegelased kogunenud Itaalias ja ilmselt valivad seal enda seast uut vanemat.
Põhjusi on kindlasti mitmeid ja ilmselt isegi palju, kuid esitan neist mõned olulisemad. Vabas järjestuses oleks neid kolm-neli: politsei arvukuse langemine alla kriitilist piiri, kriminaalpolitsei nõrgestamine, arvnäitajate ja rõhuasetuste suvaline kasutamine, antikangelaste anonüümsus ja varjatus.

Politseinike väike arv

1999. aastal kuulutas tolleaegne siseminister Jüri Mõis välja nn politseireformi, mis sisuliselt alustas politsei koosseisu olulist vähendamist. Kui enne teda oli Eestis olnud umbes 5000 politseitöötajat, siis 2001. aastaks oli see arv langenud ca 3500-ni. Täideviijana jätkas eelkäija ohtlikku reformi siseminister Tarmo Loodus. Tema karjäär lõppes jaanuaris 2002 – selleks ajaks oligi politseinike arv tehtud ohtlikult väikeseks.
Ei saa uskuda võrdlusi ükskõik millise teise riigi politseinike hulgaga või suhtarvudega elanikkonda ja kuritegevusse. Eesti kuritegevuse tase, selle põhjused, seda mõjutavad asjaolud, politseinike võimekus, töötingimused ja sotsiaalne olukord on sügavalt individuaalne – eluvõõras ja ohtlik on võrrelda neid näiteks Gröönimaaga. Praegune politseinike arv – 3400 – on allpool kriitilist piiri.
Ei taha kellelegi liiga teha, kuid ma ei näe politseijuhtidel reaalset plaani olukorda parandada. Tegelik olukord halveneb veelgi, sest politseiteenistusest lahkumine jätkub. Personalipoliitika pankrotile viitab samuti 2005. aasta jooksul Eesti Politseist lahkunud enam kui 400 töötajat. Lahkumine on jätkunud ka tänavu ja äraminekuplaane pidavaid töötajaid on tegelikult rohkesti.
Pole kindlasti õige tuua töölt lahkumise põhjuseks ainult palga suurust, õigemini selle väiksust. Isegi Politseiameti enda küsitlusandmed näitavad, et vähem kui kolmandik esitas lahkumispõhjuseks palgaprobleemi. Ühelt poolt tuleb muidugi tõsta politseiametnike palka, kuid seda saab teha ka ümberjaotamise teel. Liialt palju on politseis ülemakstud kõrgemaid ametnikke ja liialt sageli jääb juhtivatelt ametikohtadelt lahkunutele alles nende endine palk.
Teisalt, mitte juhtidele, vaid sisulise töö tegijatele tuleb luua head töötingimused, väärtustada ja hinnata nende igapäevast tööd, just nemad peavad tunnetama sotsiaalset turvalisust ning juhtide kompetentsusest tulenevat toetust.

Aeg on peatada kriminaalpolitsei nõrgendamine

Ma ei soovi esile kutsuda mingit korrakaitse- ja kriminaalpolitsei vastandamist, kuid kuritegevuse vastases võitluses on kriminaalpolitsei tunduvalt tähtsam kui teised politseiteenistused. Vabas ümbersõnastuses kõlab ühes kriminaalfilmis kõlanud mõte umbes nii: riiki ei iseloomusta mitte kuritegevuse tase, vaid oskus ja suutlikkus kuritegusid avastada. Pisikuritegusid peavad muidugi suutma lahti harutada ka konstaablid, kuid kurjategijatele suudavad vastu seista vaid kriminaalpolitseinikud.
Arvuliselt moodustab kripo politsei arvulisest koosseisust ca 40%. Siit saab teha mitu üldistust. Viimastel aastatel on jälitustöötajate ja uurijate arvukust alusetult vähendatud. Ilmselt on paigast ära palgasüsteem, sest jälitustööga tegelevatele politseinikele tuleb maksta vägagi spetsiifilise töö eest märgatavat lisatasu. See peab olema pidev ja süsteemne ning sõltuma töötulemustest, mitte aga kuuluvusest juhtkonda.
Veelgi ohtlikum on aga kava kriminaalpolitseinike arvu vähendada Tallinnas, seega Põhja politseiprefektuuris, veel umbes 15% võrra. Seda saab küll seletada ilusate, suurte ja õõnsate sõnadega uuest kontseptsioonist, sisuliselt on aga tegemist eluvõõra ja -ohtliku plaaniga. Isegi kui uus kontseptsioon on olemas, kuid selle on koostanud vaid korrakaitsepolitsei kogemustega nn spetsialistid, saab tegemist olla kurjategijate olukorda kergendava suunaga.
Täiesti seletamatu on näiteks Keskkriminaalpolitsei tähtsaima osakonna – organiseeritud kuritegevuse vastu võitleva osakonna – tühjaksjooksmine. Sellest on viimase aasta-poolteise jooksul lahkunud enam kui pooled töötajatest, juht on juba aastaid tagasi oma arengus ja tegevuses peatunud. Juba suurte prefektuuride moodustamisel oli organiseeritud kuritegevuse vastase ühtse süsteemi jagamine mitme politseiasutuse vahel sisulise töö killustamine. Kui Keskkriminaalpolitseis ei suudeta oma osakonda ümber korraldada ning luua alates Tallinnast ja seejärel üle riigi ühtset süsteemi, siis paari aasta möödudes hakkame kuritegelike rühmituste liidreid nägema meie igapäevaelu mõjutajate seas.
Põhja politseiosakond on kriminaalpolitseinikud pannud Tallinnas juba patrullima, ilmselt jätkub nii varsti mujalgi. See näitab töötajate vähesust, aga ka suhtumist jälitustöötajatesse.
Samal ajal ei alanud politsei, täpsemalt – kriminaalpolitsei, nõrgestamine mitte viimasel paaril aastal. Juhuslike inimestena poliitikasse ja siseministriks sattunud mehed-naised pole kunagi olnud huvitatud tugevast ja efektiivsest politseist.
Aeg on küps, et välja selgitada need antikangelased poliitikute seast, kes tõukasid oma nn tankistina politseipeadirektoriks omakasupüüdliku automaniaki ja panid Keskkriminaalpolitseid juhtima saamatu, kuid püüdliku ametnikuhinge. Keskkriminaalpolitsei töötajad on ironiseerinud, et nad ei tea, millega endine direktor oma kabinetis tegeles. Temaga lepiti seetõttu, et ta ei seganud teiste tööd. Arengule selline kuju kaasa aga kindlasti ei aita.
Minu meelest tuleks hakata neile antikangelastele välja jagama nn kartulimedaleid, mitte aga hoidma neid mingites politseinõukodades. Nende roll ja motiivid on aga omaette teema.

Näitarvud ei kajasta tegelikkust

Vägagi kriitiliselt tuleb suhtuda avalikkusele esitatavatesse arvudesse. Kui meile kinnitatakse, et möödunud aastal hukkus tapmiste ja mõrvade läbi vähem inimesi kui liiklusõnnetustes, siis ilmselt „tagasihoidlikkusest" jääb lisamata, et liikluses on kõik hukkunud absoluutse täpsusega arvesse võetud. Politseistatistika ei too aga välja neid, kes on hukkunud kurjategijate tegevuse tagajärjel, kuid on arvel kui teadmata kadunud. Enamasti ongi levinud praktika, et kuni tapetu leidmiseni otsitakse teda kui teadmata kadunud isikut. Sellise töö madal tase politseis on samuti omaette teema. Seega väidan, et tegelikult hukkub kurjategijate käe läbi rohkem inimesi kui liikluses.
Samal ajal esitatakse pidevalt tõusvaid näitajaid, mis väljendavat elanike rahulolu politseiga või politsei usaldatavust. Kuna need arvud suurenevad, siis saab nii ennast kui ka avalikkust nendega petta. Tegelikult jääb üha enam õigusrikkumistest politseile teatamata, ja seda lootusetusest politseilt abi saada.
Kuigi politsei on meie ühiskonna ja riigi nägu, seega meie elu peegeldus, tuleb politseilt nõuda enam kui peegelpildilt paistavalt näolt. Samal ajal tuleb politseid toetada moraalselt ja materiaalselt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)