Normaalne Eesti

PAAVO PALK,      14. november 2001



Euronõuetest on viimasel ajal räägitud sama palju kui euroremondist. Nii euroremont kui euronõue on rahvapärased üldnimetused, mille täpne sisu pole õiguslikult reguleeritud. Umbes samasugused mõisted on näiteks aasialik kavalus, saksa täpsus või inglise hajameelsus.

Et euronõudena ei käsitleta vaid Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevaid reegleid ja kohustusi, pole iseenesest midagi hullu. Mis võib selles halba olla, kui me mõne kenasti remonditud maja või korteri kohta ütleme, et vastab euronõuetele? Me lihtsalt tõdeme, et omanik on suutnud oma valdused nii korda teha, nagu me oleme näinud toimitavat rikkas Euroopas. Me tahaks, et meiegi korter või maja sama ilus oleks. Või mida halba on Neste eurobensiinis, ehkki sellegi sisaldust ei sätesta Euroopa Liit?
Kahjuks on aga raske leida ühtegi teist mõistet, millega praegu avalikkust rohkem eksitatakse kui euronõue.

Võtkem norme terve mõistusega

Näiteid vale-euronõuetest võib tuua kümnete kaupa. Küll räägitakse kümnekonna kraanikausi vajadusest toitlustamise korraldamiseks, küll et ei tohi toiduks kasutada omakasvatatud vilju või koolides moosi keeta.
Ma ei tea, miks terve mõistusega inimesed usuvad, et Euroopa Liidus kehtivad rumalad või absurdsed reeglid. EL-i normide eelis ju ongi just see, et me kõik peaksime teadma, kui edukalt saab nende järgi elada. Tegu ei ole õigussüsteemiga paberil, vaid praktiliste sätetega, mille sobivust on testitud Eestist mitte vähem seaduskuulelikes riikides, alates Soomest, lõpetades Saksamaaga.
ELi reeglite järgimine peaks andma meile tagatise, et näiteks inimeste tervise kaitsmise sildi all ei aeta tegelikult mingi kitsa rühma huvisid. Paraku nullib ametnike hämamine nii mõnelgi juhul ära ühe Euroopa Liiduga ühinemise olulise plussi - kildkondlikkuse välistamise.

Lolluse tipp: mannergutoit koolisööklates

Väikeses Eestis on oht kildkondlikkusest ja korporatiivsusest tõsine, mistõttu suurema süsteemi pakutav maailmanägemuse ning õigusruumi stabiilsus on meile oluline. Väikeriigi nihestumise ilmekamaks näiteks on põllumajanduse huvide eiramine Eestis 1990. aastate algul. Alles euroopaliku mõtteviisi omaksvõtt võimaldas maaelu probleemidele tasakaalustatult läheneda.
Uskuda euronõuete jaburust, tähendab uskuda, et ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kogu meie omapärasus on laudas ja aganikus.
Mida teha, et eelnimetatud eurointegratsiooni eelis - kildkondlikkuse välistamine - vaka alla ei jääks? Siin ei paista muud võimalust, kui omavalitsuste ja ajakirjanduse tõsisem suhtumine. Omavalitsused ei tohiks lubada euronõuetega inimesi petta, vaid peaksid aktiivselt seisma oma valijate huvide eest, pakkudes senisest paremat nõustamis- ja mõjutamisteenust. Õige euronormi eristamine vale-euronõudest pole kuigi raske. Tuleb lihtsalt ausalt vaagida, kas nõue on mõistlik või mitte.
Sobiv illustratsioon on siin koolisööklate ümber toimuv. On päris ilmne, et koolisööklatele on paikkonniti esitatud põhjendamatult rangeid nõudmisi, mis võib viia täiesti vale lahenduseni. Näiteks, et kooliasutusse transporditakse sööki mingite mannergutega, ehkki varem valmistati toitu edukalt kohapeal.
Koolisööklate kohta ühtegi ELi õigusakti pole. Ja loogiliselt mõtleval inimesel poleks tarvidustki sihukest ELi õigusakti otsima hakata, sest miks peaksid 15 riiki Soomest Portugalini nõustuma lahendusega, mis ei ole teostatav? Samas ei ole Eestis piisavat survet nende siseriiklike nõuete äramuutmiseks.

Käsi ei pese me ju EL-i pärast

Õnneks täpsustab Sotsiaalministeerium ise lähinädalatel koolisööklatele esitavaid nõudmisi. See peaks vältima asjatuid liialdusi ning lihtsustama tervisekaitseinspektsiooni tööd. Inspektsiooni ametnikud saavad keskenduda tegelikele probleemidele ja väheneb asjatu umbusk ka igati põhjendatud tervisenõuete suhtes. Räägivad ju mitmed ärimehed ja ettevõtjad sageli ahistavatest euronõuetest, kuid üritavad igati vältida konkreetsust ega ütle, mida neilt siis ikkagi täpselt tahetakse. Sel juhul võib nurinat põhjustada tõesti mingi EL-i norm.
Päris sageli häirivad meie ettevõtjaid ka ilmselgelt inimese tervise huvides kehtestatud puhtusenõuded. Aga kuidas sa ikka ütled, et räpasus on minu äri ning edu alus! Kas me siis tõesti peseme peldikust tulles käsi Euroopa Liidu pärast?
Arvamus euronõuetest ei näita vaid suhtumist Euroopa Liitu. Uskuda euronõuete jaburust tähendab uskuda, et ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja aganikus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)