Ohu mustad ratsanikud

ROMAN UBAKIVI,      06. september 2006


Pealkirja laenasin Kadri Liigi artiklilt (EPL 23.08), kus ta kritiseerib Keskerakonna ja Rahvaliidu koostöölepingu välispoliitilisi aspekte.

Oleme Kadri Liigiga ühel arusaamal, et Eestile oleksid tervislikud arutelud selle üle, millised on meid ähvardavad tegelikud ohud ja mida me Mesopotaamia mudas üldse teeme. Täna meenutab Eesti Pätsu "vaikivat ajastut" – riigile elutähtsate välispoliitiliste otsuste tegemine on koondunud kitsa isikuteringi kätte, kelle intellektuaalne tase pole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. See kildkonnake on hõivanud meedia ja on tänini blokeerinud tõsise dialoogi. Erineva mõtteviisiga inimesed tembeldab Marko Mihkelson kohe Eesti rahvuslike huvide reetjaks (EPL 16.08).

Köögitüdruklik mõttetasand

Kadri Liik esindab presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvest toetavaid jõude, keda võiks nimetada kolmikliiduks (kui arvestada parteide hulka) või nelikjõuguks (esimeeste arvu järgi). Selle kildkonna välispoliitika rajaneb eksootilisel soovmõtlemisel, et kui Eesti on usin USA huvide eest võitleja üle maailma, siis oleme USA liitlased ja sõbrad. See tagavat, et ka tulevikus on USA meie sõber ja liitlane, kes on valmis alustama Venemaaga tuumasõda, et meid Vene tankiarmaada (mille eest Harri Tiido ei väsi hoiatamast) sissetungi eest kaitsta.
Just sellise meie välispoliitilise eliidi ehedalt rumala mõtteviisi üle irvitas hiljuti isegi New York Times.
Kuna tänane Eesti välispoliitiline kontseptsioon on vastuolus lääneliku mõtlemisega, siis püüavad nii Ilves kui ka Liik loomulikult seda täiendada. Ent nad pole suutnud omandada Lääne geopoliitilist mõtlemismeetodit. Võib vaid imestada, millise pinnapealse kohvikuklatšiga asendab Liik geopoliitilist analüüsi, kui ta määratleb Eesti välispoliitilist orientatsiooni. Liik asetas end ise koomilisse olukorda, sest isegi kui ka lähtuda tema enda kriteeriumidest, siis on George Bushi tänane kodune reiting hoopis kehvem kui Angela Merkelil või Romano Prodil, ja me ei tohiks üldse USA-le orienteeruda!
Viimases hädas võetakse appi demagoogia. Ilves käsitles Ukraina presidendivalimisi kui valguse- ja pimedusejõudude eshatoloogilist võitlust. Täna suudab ta vaid ainuisikuliselt Meistrina taolise mõttemeetodi abil määratleda, mis jõud seal siis võimul on.
Oma maestro jäljendajana toob Liik l välispoliitikas orienteerumiseks agedale ohu mustad ratsanikud. Enam pole vaja oma peakest geopoliitikaga piinata. Piisab, kui minna kinno Tolkieni "Sõrmuste isandat" vaatama. Isegi põhikoolis käija teab: „mustad ratsanikud" tulevad idast ja meie kui „valged ratsanikud" lõpuks võidame!

Kas mõtleme lokaalselt või globaalselt?

Kui osutub, et tänases Eestis valitsev välispoliitiline mõtteviis on õige, siis on ju nn Eesti märk lõpuks leitud. Selle kõrval võib mingi Nokia tehniline vidin äratada meis vaid kaastunnet hõimunaabrite hädisuse üle. Sel juhul oleksin muidugi Liigiga sama meelt, et peaksime maailma Afganistanist Lihavõttesaareni oma diplomaate täis külvama. Võiduka välispoliitilise mõtte levitamise vajadus annab põhjuse globaalseks tegutsemiseks.
Täna aga kujutab tuhandele liginev Välisministeeriumi ametkond endast pigem Eesti suurimat reisibürood, kus maksumaksja raha eest sooje kohakesi luuakse. Kui Liik tõesti ei tea, missugune mõttekene parasjagu mingi Afganistani hõimujuhi peas keerleb, siis võiks ta kergesti teavet saada EL-i suuremate liikmesriikide saatkondade või loodava EL-i ühise diplomaatilise võrgustiku kaudu.
Arvan, et tegutseda tuleks lokaalselt ja mõtelda globaalselt. Viimane tähendab, et meil olgu sadakond ametnikku, kes suudaksid mõelda läänelikult, ja mõned väiksearvulised analüütikute ajutrustid, kes esindaksid erinevaid koolkondi. Pole mõtet palgata ajukääbikuid, kes isegi paratamatuid raskusi Iraagis ei suutnud ette näha.

Eesti riik surmaohus

Välispoliitiline eliit on meid juhtinud hädaohtlikku seisu, kus isegi Eesti riigi edasine eksistents Liigi enda määratluse järgi sõltub üsna otseselt Iraagi sündmustest. Meile soodsa lahenduse tagamist näeb ta, nagu märgitud, diplomaatide ohtras saatmises kõigisse maailma piirkondadesse, kus sünnivad ohud. Liigi nägemuse kohaselt on see vähene „võib-olla" just see, mis otsustab meie saatuse!
Olen Liigi olukorrahinnanguga põhimõtteliselt nõus: Eesti riigilaevuke on vaikselt Soome lahelt juhitud ookeanitormi, mis on pannud meie riigi edasikestmise küsimärgi alla. Ainult Liigi "võib-olla"-õnnemänguga pole ma nõus. Kui riigilaevuke sõidab otse karide kursil, siis ei aita kiiruse (diplomaatide arvu) lisamisest lootuses, et võib-olla laevuke muutub lennukiks ja lendab üle karide. Riigi päästmiseks tuleb muuta kurssi ja ebakompetentne juhtkond välja vahetada.

Rahvusvahelisest õigusest

Keskerakonna ja Rahvaliidu koostöölepe sätestab, et Eesti kaitseväelased osalevad rahvusvahelistel missioonidel vaid ﾜRO mandaadi olemasolul. Liik kuulutab kogu teema tähtsusetuks närimiseks. Küsimus on vaid "pisiasjas": kas tänases maailmas tunnistatakse üldse Eesti õigust olla iseseisev ja sõltumatu riik, nagu sätestab meie põhiseaduse ?1, või mitte.
?RO Julgeolekunõukogu otsuseta on teise riiki tungimine agressioon. USA tungis Iraaki, rikkudes rahvusvahelist õigust. Bushi välispoliitika kontseptsioon ei tunnista riikide suveräänsuse põhimõtte ülimuslikkust, ja USA võib sõda alustada iga riigi vastu, kelle sisepoliitika talle ei meeldi. Eesti toetas teatavasti avalikult USA agressiooni Iraagi vastu. Tuletan meelde, et seda tegi isegi presidenti teavitamata üks Välisministeeriumi neljast asekantslerist – Harri Tiido. Selletaolise omavoli eest kihutataks demokraatlikus riigis ametnik riigiametist minema. Nelikjõugu ringkäendusega Eestis hoopis edutati Tiido tähtsamale ametikohale.
Toetades rahvusvahelise õiguse rikkumist, loobus Eesti vabatahtlikult väikeriigi suurimast trumbist – rahvusvahelise õiguse kaitsest. Meie põhiseaduse ?3 sätestab: "Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa." Kõik isikud, kes toetasid USA sissetungimist Iraaki, mis rikkus Vestfaali rahu järgse rahvusvahelise õiguse alustala – riikide suveräänsust – ning kutsuvad üles kasutama sõjajõude ilma ?RO mandaadita, rikuvad Eesti põhiseadust.

Iraagist

Kirjutasin 2003. aastal pärast USA sissetungi Iraaki "Diplomaatiale" artikli (mille toimetus muidugi tagasi lükkas), kus väitsin, et see on geopoliitilise mõttena küll hiilgav käik Euraasia pehmesse kõhualusesse ja sõjaliselt hiilgavalt läbiviidud operatsioon, ent jäme strateegiline viga Bushi meeskonna poolt, kes seda poliitiliselt piisavalt ette ei valmistanud.
Kahe partei kokkuleppes on sätestatud, et Eesti sõjaline missioon Iraagis lõpetatakse esimesel võimalusel. See vallandas kohe nelikjõugu hüsteerilise kriitikatormi.
Arvan, et nii Eesti kui ka USA huvides on tõepoolest võimalikult kiiresti oma väed Iraagist välja tuua. USA väed seal kaotavad oma lahinguvõime, sest okupantide sandarmifunktsioonid demoraliseerivad armee.
Sõjaliselt pole USA suuteline Lähis-Idas võitu saavutama. See eeldaks ca pool miljonit sõdurit Iraaki, kaks miljonit Iraani, veerand miljonit Süüriasse. Pluss ca üks triljon dollarit. Peale selle veel Afganistan, ja ka Pakistaniga peab arvestama.
?le jääb poliitiline lahendus. Teoreetiline võimalus saada araablaste sõbraks on lõpetada Iisraeli toetamine. Vaidlusteemana võib see isegi üles tõusta, arvestades Iisraeli ootamatult hädist sooritust Hezbollah' vastu. Teades juutide lobby tugevust Ameerikas, pole see siiski reaalne.
?heks võimaluseks tagada Iisraeli julgeolek ja samaaegselt ka eluliselt tähtsad odava nafta tarned oleks Iraani regionaalse liidri rolli tunnistamine ning Iraagi jagamine Iraani ja Türgi vahel. Variante on muidugi palju.

Maailm juba on multipolaarne

Liik muretseb asjata ohtude üle, mis võiksid põhjustada külma sõja järgse maailmakorra lõppu, sest see on juba lõppenud. Tänane maailm juba on multipolaarne.
USA on ikka maailma tugevaim suurriik, ent unipolaarse maailmakorra loomine tal ebaõnnestus. Selle sümboliks on India ja Pakistani tuumariigiks saamine. Järjekorras on teadagi Põhja-Korea ja Iraan. USA spetsid arvavad, et Hiina tõuseb majanduslikult võimsaimaks riigiks 2045. aasta paiku.
Eestile on tähtsaim see fakt, et Venemaa demonstreeris hiljuti Peterburis – suurriigina on ta geopoliitiline subjekt. Dick Cheney sõjaka blufi (milles ka Eesti aktiivselt osales) ja Bushi soovituse saada Iraagi-sarnaseks demokraatiaks lükkas Putin naerdes kõrvale.

Eesti on täna maailmas, kus käib geopoliitiliste subjektide äge võitlus oma huvide eest, aga oma ainukese strateegilise kilbi – rahvusvahelise õiguse – on meie eliit ise läätseleeme eest ära visanud.
Võrdleksin Eesti tänast seisu 1935. aasta algusega. Ka siis oli Eesti välispoliitiline kontseptsioon üles ehitatud Saksamaa- ja Venemaa-vastasele Inglise- (täna USA-) ja Poola-orientatsioonile. Eesti saatus pandi sisuliselt paika juba1935. a. juunis Inglise–Saksa lepinguga. Molotovi–Ribbentropi pakt vaid täpsustas, kas Eesti läheb Vene või Saksa mõjusfääri.
Arvestades USA uuskonservatiivide mõtteviisi ja parteihuve, võib prognoosida, et Bush jätkab Lähis-Idas võidu otsimist. Selle eelduseks oleks Moskva–Teherani–Pekingi telje murdmine. Bushil pole aga jõudu, et sundida Venemaad oma huvidest Iraanis niisama loobuma. See saaks sündida vaid vastastikuste järeleandmiste teel.
USA rahvuslikes huvides oleks, et Venemaa loobuks Venezuelas naftajuhtme ehitamisest ja sõjatehnika tarnetest. Samuti on USA huvitatud ligipääsust Barentsi mere gaasivarudele ja paljust muust Venemaa positsiooniga seotust.

Eesti iseenesest ei paku geopoliitiliselt USA-le mingit huvi, välja arvatud juhul, kui on vaja ellu viia Vene- või Saksa-vastast poliitikat. Täna nii ongi, ja oma rahvuslikest huvidest lähtudes loeb USA meid oma liitlasteks. Niipea, kui USA rahvuslikes huvides on kasulik muuta oma poliitikat Venemaa suhtes, oleme üksi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)