Mütsiga lüües: Kuidas väärikalt vananeda?

IMBI JELETSKY,      21. november 2007


Kesknädala toimetuselt

Igal reedel istub telekaamerate ette ajakirjanik Aarne Rannamäe ning algab päevaprobleeme käsitlev saade „Vabariigi kodanikud". Mitmeid saateid jälgides on võinud märgata, et seda sarja ei juhi erapooletu ajakirjanik Aarne Rannamäe, vaid hoopiski samanimeline poliitik, kes edastab omatehtud saadetes iseenda maailmavaadet.

Esinejatel on raske, sest nende mõtteid pidevalt katkestatakse, ja suisa kättpidi juhitakse „õigete" järeldusteni. Tavakohaselt sekkub saatejuht ka kohatult esinejate jutusse, tihtilugu laskmata neil mõtteid lõpuni öelda. Kui esineja veel pole ka eriti jutukas, siis tavakohaselt ta sõna suurt ei saagi.

9. novembril tehti juttu väärikast vananemisest. Arutelu läks ka pensionidele ja vanurite toimetulekule. Oleks loogiline, kui saates oleks esinenud mõni pensionäride organisatsiooni juht või 3768 krooni pensioni saav inimene. Saatejuht Rannamäe läks kergema vastupanu teed – vanurite elust rääkis kolm endaga üsnagi hästi toime tulevat inimest: rahvastikuteadlane Kalev Katus, kirjanik Maimu Berg ning riigikogulase eripensioni saav Heinz Valk. Viimane on üks neist pensionäridest, kes võib lubada endale väärikat äraelamist pensioniga, mille suurus on 75% riigikoguliikme palgast ehk praegu igakuiselt 24 500 krooni puhtana kätte.

Kahju, et saatejuht Rannamäe kodutöö jääb tihtilugu nõrgaks. Nii võis ta rääkida alkoholiteemat käsitledes öisest viinamüügist Maardus veel ka siis, kui selline kauplemisviis oli juba paar nädalat enne saate eetrisseminekut lõpetatud; vajaka jäi tal ka kooliprobleemidest arusaamist jne.

Siiski võib nentida, et saade „Vabariigi kodanikud" on võitnud tähelepanu. Tahaks loota, et Rannamäe saade ükskord rahuldaks ka neid televaatajaid, kellel on saatejuhi maailmavaatest erinevad, realistlikumad arusaamad.

Illustreerimaks eelpoolväidetut avaldame ajakirjanik Imbi Jeletsky artikli ajalehest "Videvik" (15.11.2007).
--------------------------------------------------------



Reedel, 9. novembril istusid kolm kena härrasmeest ja üks daam ETV stuudios, mille seinad saate "Vabariigi kodanikud" tarvis surimaskidega (?) kaetakse.

Või ei olegi need surimaskid? Võib-olla oleme meie, Eesti Vabariigi kodanikud, kunstniku arvates just nõnda ilmetud, nõnda ühte nägu ja olemist? Aga see nüüd selleks...

Saatejuht Aarne Rannamäe oli väärika vananemise võimalusi arutlema kutsunud kirjanik Maimu Bergi, rahvastikuteadlase Kalev Katuse ja kunstnik Heinz Valgu.

Muidugi on tore, et riigitelevisioon on ühes oma kandvamas saatesarjas vanarahva eluolule tähelepanu pööranud. Eriti tore olnuks, kui kõnealune saade oleks selles probleemide rägastikus mingi teeraja sisse raiunud. Kuidas tegelikult läks? Mida too moemõiste "väärikas vananemine" õigupoolest tähendab, sellele vastust ei otsitud. Ja kas ühest vastust ongi? Nõnda nagu me erinevalt elanud oleme – igaüks sooviga, et see elu oleks väärikas –, nõnda mõistame vananemise vaevu ja rõõme ning väärikust erinevalt.

Heinz Valk: Pensionärielu on kui lust ja lillepidu

Ei-noh, pensionärielu on peaaegu pidev lust ja lillepidu, teadis Heinz Valk. Kuidas ta seda teab? Tema kui omal ajal end ühe lausega meie poliitikataevasse tõstnud mehega ju räägitakse. Turul, bussis, tänaval tullakse juurde ja kiidetakse, kuis pensionäridele toredaid pidusid korraldatakse, neid ekskursioonidele viiakse, kuidas nad teatris ja kontsertidel käivad. Tore, sisukas ja muretu elu ju! Muidugi on praegu peaaegu igas suuremas asulas eakate päevakeskus, muidugi tehakse seal kohvilaudu ja teeõhtuid, muidugi tegutsevad seal taidlusringid, käiakse huvireisidel ja kohtutakse eakaaslastega, täidetakse päevi oskusi ja võimalust mööda. Ei hoolitse selle kõige eest aga deus ex machina, mingi hea jumal kaugelt ja kõrgelt, vaid need eakad, kel on veel jõudu ja tahtmist koduseinte vahelt välja tulla.

Paraku kinnitavad küsitlused, et tegevusega päevakeskustes on hõivatud napilt 10% pensionäridest. Niisiis ei olegi ligi 350 000 vanaduspensionäri hulgas just väga palju lustakalt trallitajaid. Ja objektiivne põhjus on muidugi see, et tervis ei luba või maainimesele on päevakeskus kaugel. Noh, kui ei trallitagi, ei tohiks elul midagi häda olla. Heinz Valk on kuulnud, et vahel tuuakse maal valla kulul puukooremgi koju. Nii et oma kunstikogu müüma ei pea, nagu Aarne Rannamäe humooritses. Kes veel kaugeid 90-ndate aastate algusaegu mäletab, teab, et siis müüsid pensionärid leivaraha saamiseks kõike, mida müüa oli. Või kas ainult siis? Vaadatagu praegugi Balti jaama turul ringi – noid kantud rõivaid ja kulunud jalavarje pakkuvaid tädisid ikka leidub.

Kirjanik Maimu Berg lõi häirekella

Kalev Katus on teadlane, kes on aastaid rahvastikuprotsesse uurinud. Ei suutnud ta ka saates teadlasekingadest välja, pensionieeliku omadesse astuda. Ja mida olekski andnud, kui üks keskealine mees hakkab arutama, mis on siis, kui temast saab pensionär. Sest seda, mis on ja kuidas on, teab inimene alles siis, kui aeg on käes. Seni räägime muinasjuttu homsest, kus oleme küll kõrges eas, kui ikka sama ilusad, terved ja reipad kui noortena. Nõnda, nagu eeldasid oma tulevast pensionärielu neiukesed, keda tänaval küsitleti.

Ainuke, kes teadis eluasju ja neist rääkida üritas, oli Maimu Berg, kuid saate ainukese daami häirekell meesteni ei kajanud. Ei tajunud nad, et vanadus on ka haigused, abitus, hooldevajadus, aeg, kus enam iseendaga toime ei tulda.

Ega saatejuht Aarne Rannamäegi täpselt teadnud, mida läheb Eestis vaja väärikaks vananemiseks. Raha? Nojah, kas riigikogulase eripensioni saaja Heinz Valk ikka tuleks 5000 krooniga kuus toime, küsis ta pilklikult. Raha olevat ju vanainimestele nõnda tähtis, et 500 krooni eest valimiste ajal oma hingeõnnistuski ära anti, – ei unustanud ta lisamast.

Küsitav rehkendas veidi ja ütles siis ebalevalt, et ju vist tuleks, et kui teised tulevad, tuleb temagi.

Tule, taevas, appi, miks räägime 5000 kroonist? Selle summaga lubas toime tulla hoopis üks tähtis mees teises kontekstis. Tavalisel pensionäril ei ole sellist raha kusagilt võtta. Keskmine pension oli tänavu enne 1. aprilli 3136 krooni, praegu on see 3768 krooni. Aga keskmine pension on vaid neil, kelle tööstaazh on 44 aastat. Naisinimene, kes praegu 60-aastaselt pensionile jääb, peab olema tööle hakanud niisiis 16-aastaselt. Kahjuks on aga palju selliseidki, kelle tööstaazh on 25 aasta ringis, sest just nõnda pikka staazhi nõudsid Nõukogude seadused, mille järgi kujundati vanemaealiste elu. Mõistagi on nende pension tunduvalt alla keskmise. Haigeks jäävad, ravimeid, seepi ja isegi toitu vajavad aga nemadki.

Toimetulekupiir on meil praegu 900 krooni pere esimese liikme kohta, teisele peab jätkuma 720 kroonist. Kui elamiseks jääb alla selle, võib minna toetust küsima.

Ka vaegurid tahaksid väärikalt vananeda

Inimestest, kes lapsena või varases tööeas haiguse või õnnetuse tõttu invaliidistunud, pole sobiv rääkidagi. Vaeguri keskmine pension on praegu 2200 krooni. Ka nemad tahavad väärikalt vananeda.

Hiljuti korraldas Eesti Pensionäride Ühenduste Liit oma aktiivsete liikmete hulgas küsitluse. Kõik vastanud ütlesid, et tulevad eluga toime, olid meelestatud positiivselt, elurõõmsad ja reipad – ning nende keskmine pension oli 3100 krooni.

Miks me siis poolnäljas ja -paljaid vanureid-vaegureid nutumüüri ääres ei näe? Miks eakad härrad-prouad kinnitavad, et elu on ilus? Miks nad ei räägi, et kolmandik pensionist läheb eluasemekuludeks, teine kolmandik ravimeile? Miks keegi ei ütle, et üksijäänul on oma kodus üliraske toime tulla, et kohvi- või teelauad päevakeskuses ei paku üksnes meeldivat seltsingut, vaid ainukordset võimalust midagi maitsvat suhu saada? Miks? Eestlane on juba kord seesugune omamoodi inimene, kes oma muret laiale ilmale kuulutama ei lähe. Oma valud-vaevad hoitakse endale. Eriti tänapäeval, üldise nooruse-, edu- ja ilukultuse ajal. Kes see tahab olla luuser ja äpu?!

Rahajutu võiks lõpetada nentides, et üle 5000 krooni peaks keskmine pension tõusma 2009. aastal. Selleks ajaks on elukallidus tõusnud sedajagu, et sisuliselt pensionäri ostujõud ei kasva. Muide, suurt hinnarallit ootame 1. jaanuarist, uue indeksiga pensionitõus on aga alles 1. aprillil. Ees on kolm rasket kuud.

Helistaja Tiina oli vanurite ja vaegurite eluga hästi kursis, kuid ega tema faktirikkasse jutusse süvenema, sellest lähtuvalt olukorda analüüsima saateosalised küll ei vaevunud.

Maimu Berg üritas esile tuua üht vanaelu peaaegu paratamatut aspekti – abivajadust.

Hooldekodud pole vanuritele jõukohased

Hooldekodusid on, kuid kohavajajaid, järjekorras (s.t eelmise elaniku surma) ootajaid näiteks Tallinnas sadu. Olgu öeldud sedagi, et koht tavalises hooldekodus on luksus, mida igaüks soovida ei julgegi. Pole ju normaalne, et elu hooldekodus maksab kaks korda rohkem kui keskmine kuupension. Vanemate elu langeb lastele ränkraske koormana. Ametliku keskmise palga saajal on ehk kolm-neli tuhat krooni kuus ära anda nali. Aga kui palju selliseid on? Rääkimata sellest, et ka raske raha ei taga paljudes hooldekodudes hoolt sõna otseses mõttes. Kui ikka 25–30 lamava vanuri kohta on üks hooldaja, kui pamperseid vahetatakse vaid kaks korda ööpäevas, mis inimlikust vananemisest me räägime. Väärikusest kõnelemata.

Valupunkte, millele osutamist sellelt saatelt oodanuks, on palju.

Tänu mõtte eest selline saade teha! Aga sedakorda oli saatejuhil küll kodutöö tegemata jäänud. Ta lihtsalt ei tundnud valdkonda, millesse viskus. Vastasel korral suutnuks ta saadet ohjates rääkida asjadest nõnda, nagu need tegelikult on, mitte nõnda nagu „keegi naine turul rääkis". Ehk oli kavatsus isegi hea: üks süüdimatu optimist (HV), üks teadlane (KK), üks keset elu seisja (MB). Aga ei tulnud välja! Vananev ühiskond oma probleemidega on keeruline nähtus, sellest rääkides mütsiga löömine ei passi.

Pensionäride ühenduste eestkõnelejaid, kes asju läbi-lõhki tunnevad, õnneks leidub. On nemadki sädelevad, end kuulama paeluvad isiksused, kes suutnuksid saatele sügavuse ja sisu anda. Aga neid ju ei kutsutud.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)