Tikud laste kätte!?

VÄINO UBINA,      22. august 2007


Maalehes (19.7) ilmus üleleheküljeline artikkel vastandlike seletustega kasiinode kasulikkusest riigikassale ja kahjulikkusest rahvale. Jääb üle tõdeda: riik ja rahvas ei kattu. Ühe õnnetus – viimsed lootused midagi võita, kaotatut kuidagi tagasi saada lõpevad enamasti kõigest ilmajäämisega – keeratakse käigult teiste õnneks, nagu nii peakski olema. Algajale antud esimesed võiduvõimalused, kus vähesega võib isegi palju teenida, on peagi otsas – kaotada aga tuleb kõik võidetu ja takkaotsa kõik see, mis kirjudest ustest annab rahatähtedes või digitaalselt sisse viia. Muidu ju ei kasvaks kasiinovõrk kui seened soojas vihmas!

Sama artikli sabas on Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu tegevdirektori Tõnis Rüütli silmakirjatsev vastulause – kasiinopidamine on raske ja vaevarikas. Mõelda vaid: hasartmänguettevõte ei saa käibemaksu tagasi, tegevusluba maksab 700 000 krooni, korraldusluba 50 000 krooni, igalt mänguautomaadilt võetakse 7000 krooni. Hasartmängud olla riigile üsna tulus ettevõtmine.

Siit edasi polegi enam nagu kuhugi minna, kui just, et: lase käia, riigile õnnistuseks!

Mahamängitud väärtused, purunenud perekonnad ja inimsuhted, kaotatud usaldus, ametialased vargused ja muu säärane otsekui ei puudutakski riiki. Kasiinode võrk laiutab kui pahaloomuline kasvaja, ajades kombitsaid igale vabanevale pinnale, surudes välja nõrgemal järjel ettevõtjaid – olgu need siis pisemad poed või kohvikud-sõõgikohad.

Praegu trügitakse Mustamäe teel Marja kaupluse majja juba kolmandat kasiinot. Taevas, tule appi! Ainuüksi minu kasutatavas olmepiirkonnas saab neid kümme, mida igapäevaselt kuidagi eirata ei anna: postkontorisse minnes 2, teel pangakontorisse 1, tööle minnes koguni 5.

Mainitud artiklis sisaldub mõttejupp, et kui hasartmängusektor toimib vastutustundlikul viisil, võib hasartmängurlus riigi majanduslikku arengut tublisti toetada, tagada täiendavat tulu riigieelarvesse. Kuid miskipärast käib see mõte üle KUI... Siit annab järeldada vaid üht – vaevalt see nii käib. Ei pikiks ükski ettevõtja igat vabanevat pinda kasiinodega, kui see ettevõtmine pankrotipiiril hingitseks. Ju see tulu, mis saadakse pärast „nutuselt suuri" makse, tasub siiski kulutatud küünlaid. See nii riigi kui ka ettevõtja tulu tuleb sellesama riigi kodaniku taskust, sõltlase või hädalise viimastest veeringutest. Peidutamine olematute võiduvõimalustega on kui saapapoisist presidendiks saamine, on kui tikkude jätmine laste kätte, pakkumine, et küll ta pistab oma elukese või teiste elud põlema ning riik ja valitsus saab selle paistel käsi soojendada. Üsna räige arvestus!

Samasugune lugu on praeguse alkoholimüügi piiramise ja lubamisega. Kõigile on selge, et alkoholi liigtarbimine on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri. Noored, kel pole veel elukogemusega kontrollitud mõistlikku mõtlemist, lähtuvad jookide kättesaadavusest ja reklaamis pakutud trendidest: et nii ongi hea ja õige, et nii peabki, kui tahetakse olla elus esilehel, kui mitte koguni kaanepildil.

Nii ettevõtjail kui ka riigil tuleks näha puude taga metsa, milleni nooruses kätteõpitud joomisharjumus viib täiseas. Paraku käib rangelt kontrollitud riikliku alkoholipoliitika asemel mingi üksteisele ärategemine – kuni ministrite ja ministeeriumideni välja. Üks püüab ikka peita tikke, teine sokutab neid ööpäev läbi igal nurgal laste (s.t noorte) kätte. Koalitsioon ja opositsioon on kui sikud purdel, aga peedistub rahvas. Alati leitakse mingeid pseudoõigustusi: näiteks, joojad saavad alati joogi kätte jne.
Jah, küürakaid parandab ainult haud; kui sedagi. Aga pole ka mingit riiklikku vajadust neid küürakaid ettekasvatada riiklikus kasvulavas ja vigase alkoholipoliitika paistel.

Ehk jagub veel tervet mõistust riiklikuks mõtlemiseks?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)