Mis meie Eestist saab?

Ülo Palover,      28. veebruar 2007


Eesti kaguservalt Tallinna poole vaadates tekib tunne, et end isamaalikeks nimetavad Reform, ühendpartei ja sotsidest tuulelipud on võtnud valimiste peateemaks Pronkssõduri – rahval lähitulevikus ees seisvad mured neid ei huvita. Eriti vastik on neile astmeline tulumaks ja õiglane palk korraliku töö eest. Kui välismaal töötav eestlane teenib mitu korda rohkem kui Eestis, kas see tähendab, et eestlane kodumaal töö juures magab, joob, on narkouimas? Lihtsalt sedavõrd suurem on meie röövkapitalisti kasum. Eesti äsjaalustanud tööandja sõidab limusiiniga, mis Soome tööandja kadedaks teeb. Soomlast hoiab tagasi astmeline tulumaks, kuid meie tööandjat nuumab ühetaoline vähenev tulumaks, mille põhiraskust kannab armetut palka saav töömees.

Rikastel ja nende tallalakkujatel meediaimpeeriumist on, mille eest tõrvata astmelise tulumaksu ideed. Isegi „Pealtnägija" telesaated püüavad siin tõrvatükikest endale rabada ja raadio ajupesurid „Rahvateenrid" tuleks ümber nimetada kapitalistiteenriteks.

Mõne erakonna mäluauk valimisvõitluses on küll põhjatu. Näiteks sots Padaril, kes eelmiste valimiste eel kiitles toiduainemüügil ülikõrgete, euronormidest rangemate hügieeninõuete kehtestamisega, millest pidi tulema üleüldine heaolu. Läks aga teisiti. Nelja pesukausiga maapoe asemel on tühjad või lõhutud ruumid ning euroõnnega uimastatud põlisasukad ootavad nüüd teeveerel vihmas, tuisus, tolmus või poris, kas kauplusauto ikka tuleb lubatud ajal korra või kaks nädalas. Harva kuuleb külas lehma-, lamba- või kukehäält – otsekui pärast Põhjasõda või suurt katku, millest kroonikud kirjutasid.

Ühendpartei ütleb nüüd võidukalt, et õnn pole rahas, vaid liitris piimas, tükis lihas, pätsis leivas, mis külades hingitsevatele vaestele ja vanuritele ikka kättesaamatumaks jäävad. Ühendparteilasest valitsusjuht Parts laskis Lihula mälestussamba kraanaga ära tõsta, aga õnnetuseks jäi ise samba alla. Reformerist valitsusjuht Ansip enam tehnikale ei panusta; lootkem, et ta pronksmeest köiega maha sikutada ponnistades ise alla ei jääks.

Keskerakonna kandidaadikoosseis Kagu-Eestis on järjekordselt tugev – ikka kohalikud või kohapealset olukorda hästi tundvad mujalt-tulnud.

Soovin, et valituks osutujad (nii Keskist kui ka teistest erakondadest) algataksid kiireloomulistena seaduseelnõud asundustalude rajamiseks ääremaadele. Ääremaad on Eesti häbiplekk, mis tekitati EL-i astumise tuhinas. Õigluse huvides tuleks asundustaludele kulutada lõviosa EL-i abirahadest.

Teine häbiplekk on Tartu rahulepingu reetmine; jällegi praeguse presidendi välisministriks olekul. Tuleb alustada piirileppe uute läbirääkimistega, ausalt, sirgeselgselt, argumenteeritult. Häbi, et president ei valda meie kõige suurema naabri keelt ja temaga suhtlemise kunsti.

Mulle teadaolevalt Keski saadikukandidaadid veel ei oma selget uue piirileppe nägemust, välja arvatud Setumaa kohalik kandidaat Inara Luigas. Sellele targale naisele, oma kodukoha patrioodile tuleb anda võimalus erakonna eesmärke Riigikogus teoks teha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)