Kõnelgu diplomaatia, mitte relvad

Eestis ning paljudes teisteski riikides ei tähendanud sõja lõpp mitte rahu, vaid hoopiski okupatsiooni ja hirmus elamise jätkumist. Suure sõja järgselt on küll toimunud relvastatud konflikte, kuid need ei ole kandunud kaugele ega ka muutunud otseseks suurriikide vaheliseks ülemaailmseks sõjaliseks vastasseisuks.

Kahjuks olen saanud isiklikult kogeda, mida tähendab sõda ja kuidas see inimeste elud segi paiskab. Veel päris pisikese poisina — üheaastasena — kolisin perekondlikel põhjustel emaga elama Abhaasiasse. Seal veetsin lapsepõlve kuni sõjani, mis puhkes Abhaasia ja Gruusia vahel. Niisiis olen sõjapõgenik, ja väga tänulik selle eest, et mul oli võimalik tulla Eestisse, kus oli rahu, saada siin haridus ning elada normaalset elu. Miljonitel inimestel nii hästi ei lähe.

Veel mõni kuu tagasi oli suurimaks maailmarahu ohustajaks Põhja-Koreaga seonduv pingete kasv, kuid isegi ootamatult kiiresti vaibusid ähvardused ning olukord pööras paremuse poole. Loodetavasti jääb saavutatud habras tasakaal Korea poolsaarel siiski püsima ning Põhja-Korea loobub lõplikult tuumakatsetustest. Sealsed edusammud ei tähenda aga, et teistes piirkondades samamoodi läheks.

 Aprilli keskpaigas toimunud USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia õhurünnak Süüriale ning sellele järgnenud tulised väljaütlemised näitasid, et suurriigid on valmis omavahel sõdima. Süüria pinnal on viimaste nädalate jooksul järgnenud relvastatud kokkupõrkeid, nii Süüria enda osapoolte kui ka Iisraeli ja Iraani vahel. Õli valas veelgi tulle USA saatkonna avamine Jeruusalemmas, mis tõi kaasa tänavarahutused ning üle 60 inimese hukkumise.

 Märkimisväärne on ka Donald Trumpi otsus USA taganemiseks Iraani tuumaleppest. Ameerika president ise väidab, et põhjuseks on Iraani režiim, mis on maailmas peamine riikliku terrorismi toetaja. Trumpi kriitikud nendivad aga, et leppest tuli lihtsalt taganeda, kuna see on eelmise presidendi Barack Obama pärand, millega Trump ei suuda leppida. Siiani pole Iraan tuumalepet siiski omalt poolt prügikasti visanud, vaid näitab valmisolekut koos Euroopa Liidu, Venemaa ja Hiinaga sellesse jääda. Pinged piirkonnas on nädalatega kasvanud ning võivad kiirelt muutuda nii paremuse kui ka halvemuse poole.

Sõdimine on kahjuks kuulunud inimkonna ajaloo juurde niikaua kui seda teame.

Alguses virutas keegi kellelegi nuiaga pähe, siis juba pisteti mõõgaga kõhtu, siis hakati püssist pauku tegema, siis tuumaenergiat hävitamiseks kasutama, ning nüüd võib juba nupule vajutades tuhandete kilomeetrite kaugusel surma külvata. Kui esialgu olid nuiaga virutajad ise oma konfliktides kas võitjad või kannatajad, siis mida aeg edasi, seda enam muutusid sõjakäigud strateegiliselt juhituks. Kunagi võitlesid riigipead koos oma sõduritega, kuid tänapäeval vaatavad sõdade arhitektid oma loomingut turvaliselt võimalikult kaugelt. Kõige enam saavad kannatada tavalised inimesed, sõjalises mõistes – tsiviilisikud. Inimesed, kes tahavad oma elu elada rahus ja õnnelikult. Purustatud perekonnad, elamata jäänud elud, traagilised saatused — kõik see iseloomustab, mida toob sõda neile, kes selle puhkemises grammigi süüdi ei ole.

Inimkond on enda loodut Teise maailmasõja järgselt tohutu kiirusega edasi arendanud. Vaid nupuvajutusega saad suhelda kogu maailmaga, autod suudavad sõita hääletult ja juhita, ravimatuid haigusi ravitakse; isegi planeeti Marss varsti juba koloniseeritakse. Aga kõige selle arengu juures jääb endiselt lahenduseta küsimus: miks ikka on nii, et aeg-ajalt tahab keegi kellelegi nuiaga pähe virutada? Miks keegi tahab oma rahvast keemiarelvaga tappa ning miks üldse keegi peaks tahtma oma rahvale katastroofi kaasa tuua?

Nende küsimuste juures on ülimalt oluline, et relvade vastu kõneleks diplomaatia, mitte relvad. Hiina filosoof ja väejuht Sun Tzu on öelnud: “Ülim kunst on alistada vaenlane võitluseta.” Diplomaatia peab olema see relv, mis hoiab ära võitluse ja tarbetu verevalamise. Maailmas on juba ilma sõjatagi piisavalt probleeme, mille lahendamisse suurriigid võiksid oma energiat kulutada. Kliima soojenemine, eluslooduse hävitamine, näljahädad ja epideemiate levik — andke minna, suunake sinna oma ressursid!

Sõjatööstusesse on sedavõrd palju investeeritud ning relvad on nii arenenud, et kogu elu Maal võiks hävitada mitmeid, ilmselt isegi kümneid kordi. Kes aga end võitjaks saab kuulutada? Muidu nii kenasti Päikese ümber tiirleval sinakal planeedil pole siis kedagi, kes oma lipu hallis tühjuses võidurõõmsalt üles tõmbaks.

 LAURI LAATS,

Tallinna Mustamäe linnaosa vanem

[esiletõste] Kunagi võitlesid riigipead koos oma sõduritega, kuid tänapäeval vaatavad sõdade arhiteksid oma loomingut turvaliselt võimalikult kaugelt.

Jaga |