2410 aastat Sokratese surmast

MATI HINT

      Sokratese filosoofiline meetod oli inimestega kõnelemine ja küsimuste esitamine: enesestmõistetavused muutusid niisuguses urgitsemises probleemideks, mis nõudsid uusi küsimusi. Sellest peale on mõtlejatele varasemast selgem, et teadmine saab tulla õigesti esitatud uudsest küsimusest, mitte konventsionaalse teadmuse järjekordsest põhjendusest. Sokratese huviks polnud see, mida tänapäeval nimetatakse inglise keeles hard sciences - loodusteadused ja looduse mõõtmine -, vaid inimesest lähtuv eetika.

      Oma enesekindluses kimbatusse jäänud inimestel oli Sokratesega ebamugav. Seegi võis saada Sokratesele saatuslikuks.

      Sokrates ei jätnud endast järele vähimatki kirjalikku pärandit. Filosoofia ajalugu ja Lääne mõttemaailm tunneb Sokratest eeskätt tema õpilase Platoni üleskirjutuste järgi. Sellest hoolimata algab enamik Lääne filosoofia käsitlusi Sokratesega (ja Platoniga). Sokrates on Lääne filosoofias üks võimalik tee tõe ja teadmise juurde. Tema mehine ja ülekohtune surm ainult suurendas tema mõju. 

      Sokrates kuulus juba üsna noore mehena Ateena hiilgeaja suurima poliitiku Periklese ringkonda, teda kutsuti Periklese sümpoosionidest osa võtma.

      Siin tuleks meelde tuletada ka Periklest (u 495-429 eKr), rohkem kui 2500 aastat tagasi sündinud Kreeka demokraatia kõige hiilgavamat poliitikut. Tema kõnet 430. a eKr Peloponnesose vennatapusõja esimesel aastal langenud ateenlaste mälestuseks võiks suuremas osas sõna-sõnalt pidada tänapäevase Lääne demokraatia idealistlikuks programmkõneks. Selle vahega, et Periklese kõnes puudub omakasule orienteeritud liberaalse turumajanduse ideoloogia ja mõte, et rikkusele ei tohi seada mingeid piire ega piiranguid.

      Omakasu asemel troonib Kreeka demokraatiat üldsuse kasu ja kodanike isiklik ohvrimeel. Rikkuse kohta ütleb Perikles: "Me hindame rikkust kui vahendit mõistlikuks kasutamiseks, aga mitte praalimiseks."

      Sokrates ei hinnanud rikkust niigipalju, tal polnud maist vara. Sokrates hindas vaprust, julgust, tarkust ja teadmist. Pole siis ime, et Perikles oskas Sokratest hinnata.

      Perikles oli poliitikuna karismaatiline kõnemees, julge otsustaja, jumaldatud ja vihatud. Ateena 5. sajandi (eKr) hiilgus, Akropolis kaasa arvatud, on loodud Periklese juhtimise ajal (461-429) uskumatult lühikese ajaga, ning mitte türannia ja ainuvalitsuse oludes, vaid just vastupidi, Ateena demokraatia kõige kõrgemal õitseajal, rahva vaimustatud osavõtul. Rahvas - see oli kodanikud, vabad mittekodanikud ja orjad oma perekondadega. Hääleõigus avalikes asjades oli mõistagi ainult täiskasvanud meeskodanikel.

      Perikles ja Sokrates olid ka igapäevaelu asjades teisitimõtlejad. Tavade vastaselt lubas Perikles oma naisel (Ateena mittekodanikul pealegi) Aspasial osa võtta meeste sümpoosionidest (muide Jānis Rainise abikaasa võttis endale kirjanikunimeks Aspazija). Pariisi Louvre'is võib näha antiikset kõrgreljeefi, mis kujutab Sokratest vestlemas Aspasiaga.

      Muidugi on paradokse ka Periklese ajas, nagu igas ajas. Kodanikudemokraatia õitseajal süvenes orjanduslik ühiskonnakord. Võib-olla on selles mingi üldisemgi seaduspärasus, mis ulatub antiigist kaugemale. Võib-olla koguni meie aega.

      Kui Perikles suri (429), algasid Ateenale rasked ajad: lüüasaamine sõjas Sparta ja viimase liitlastega (404), lõpuks ka demokraatia kukutamine ja oligarhide võim. Kuigi demokraatia taastati kiiresti (403), langes Sokrates taastatud demokraatia ohvriks, sest riigi ebaõnnestumistest pettunud rahvas vajas patuoinast, keda süüdi mõista oma riigi õnnetuste pärast. Iseäralik ja tark Sokrates sobis patuoinaks.

      Sokratese surmamõistmine 399. aasta (eKr) kevadel on demokraatia häbiplekk kõikideks aegadeks. Demokraatia on väga hea põhimõte, aga mitte alati ei suuda demokraatia esiletõusvaid, "iseäralikke", "kahtlasi" isiksusi kaitsta pealekaebajate ning manipuleeritava massi meeleolude eest. Kohtuvõim suudab avaliku arvamusega manipuleerida demokraatia reegleid järgideski. Nii oli see 2410 aastat tagasi Sokratese protsessil ka demokraatia hällis Ateenas. Kas tänapäeval on palju teisiti?

      Demokraatia on tõhus ja õiglane ainult kriitilise mõtlemisvõimega kodanikkonna puhul. Sellepärast on demokraatia esimene kohustus kodanikkonna harimine, mitte erapoolik mõjutamine. Erapoolik mõjutamine on türanniate ja diktaatorite meetod, nii dikatuuri ettevalmistamise kui ka selle kehtestamise ja kestmajäämise vahend.

      Sellepärast tuleb ka demokraatlikus ühiskonnas kogu aeg küsida: mis toimub? Kas toimub kodanikkonna (ühiskonna) erapooletu valgustamine või kallutatud mõjutamine (ajupesu)? Selle alusel tulekski demokraatia määra mõõta. Sest nagu ajalugu tunneb nii valgustamata kui ka valgustatud isevalitsusi (monarhiaid), nii paigutuvad ka demokraatiad valgustatuse-pimeduse skaalal.

      Meil pole vaja imestada, et demokraatlik rahvakohus mõistis Ateena allakäigus süüdi kõige targema ja vaprama ateenlase, kes oli nooremas eas oma riigi eest ka sõdurina mehiselt võidelnud. Tema süüd suurendas see, et ta kohtuprotsessilgi otsesõnu ütles: ta ei loobu iseseisvalt mõtlemisest ja teadmise otsimisest. See oli Sokratesele tähtsam kui ellujäämine. Ellujäämiseks endale seatud ideaale ja reegleid rikkuda - sellisel elul poleks olnud Sokratese jaoks mõtet.

      Tollest kaugest ajast tulevad meile sellised sõnad ja mõisted: demokraatia, poliitiline diskussioon, avalik või salajane hääletamine, rahva tahe, kodanikutublidus, oligarhid.

      Mida meie aeg on lisanud? Liberaalse turumajanduse kõigelubatavuse ja väärtused, millest me ei tea suurt muud kui seda sõna, millelt on võetud tähendus. 

      Sokratese mõju järgnenud ja järgnevatele aegadele ei piirdu filosoofiaga. Filosoofidel pole jäänud tähele panemata Sokratese pika elu (ta oli 70-aastane, kui talle ulatati mürgikarikas) ja ülekohtuse surma sarnasus umbes 430 aastat hiljem 33-aastaselt Inimese Pojana ristisurma läinud Kristusega. Ka Kristus ei jätnud maha oma õpetust üleskirjutatud kujul, vaid õpetas - tihti mõistujuttude ja võrdluste najal - inimeste seas. Kristuse õpetuse kirjutasid hiljem üles evangelistid, tema enda valitud ristisurm (ettemääratuse täitmiseks) on aga ainult tugevdanud lunastusreligiooni mõju.

       Mõned teoloogid on näinud Kristuse eelkäijatena juba Makedoonia Aleksandrit (356-323) ja Julius Caesarit (100-44). Aleksander viis Itta, Hommikumaa tarkadele Hellase valgust ja kohtas seal ülestõusmisreligioone. Väejuhina kõhklematu ja julm Caesar käitus mõnikord alistatutega tollel ajal harva nähtult suuremeelselt: ta mõistis, et pole vaja kõiki vastuhakanuid tappa või orjusse vedada, parem mõjutada neid lojaalseteks alamateks. Halastuse eod sündisid siis.

      Aga Aleksandri ja Caesari eel olid Sokrates ja Platon. Sokrates oli Platoni õpetaja, Platon oli Aristotelese õpetaja, Aristoteles oli Aleksander Suure õpetaja.

      Tee ja tõde algavad juba Sokratesest ja jõuavad apoteoosini meie Lunastajas, kes lubab teele ja tõele lisaks meile ka igavest elu (Jh 14.6), millest ilmikud (või mitte keegi) ei tea, mis see võiks olla. 

       "Valgustatud" ja teadusekeskne 20. sajand paiskas inimkonna mõnekümne aastaga moraalselt mõnikümmend sajandit tagasi: Hitleri ideoloogia elluviimise algus ja Stalini Suur Terror on ju samaaegsed. Meiegi siin Maarjamaal ei toibu veel sugugi sellest tagasilöögist.  

       Mida Sokratese ja Inimese Poja märtrisurm võiks demokraatias või näivdemokraatias elavale rahvale hilisajaloo kataklüsmide järel meelde tuletada?

       Seda, et ole sa pagan, ilmalaps või jumalalaps, sa pead teadma, et valimisdemokraatia on hea mõte siis, kui sa valijana oled oma valikutest kriitiliselt teadlik. Muidu võid sa oma kodanikuhääle anda Sokratese ja Kristuse surmamõistjatele.

[esiletõsted] 

Sokrates langes taastatud demokraatia ohvriks, sest riigi ebaõnnestumistest pettunud rahvas vajas patuoinast, keda süüdi mõista oma riigi õnnetuste pärast. Iseäralik ja tark Sokrates sobis patuoinaks.

Demokraatia on tõhus ja õiglane ainult kriitilise mõtlemisvõimega kodanikkonna puhul. Sellepärast on demokraatia esimene kohustus kodanikkonna harimine, mitte erapoolik mõjutamine.

[fotoallkiri]  SÕNUMITOOJAD KAUGEST AJALOOST: Sokrates ja Aspasia.

Jaga |