Vaene riik, rikas riik

Elame eurorahade ootamise orjalikus lummuses. Viimastel aastatel ei tehta enam isegi katset luua rahvuslikku majanduskeha, reaalmajandust. Kõik on keskendunud isiklik-korporatiivsetele ärihuvidele (Eesti Energia), sildistades seda riigi majanduspoliitikana.

Aga Euroopas ei ole rahapuud, kust võtta raha ja vaestele jagada. Jah, Saksamaa, Prantsusmaa jt riigid oma vaestele veel ehk annavad, aga miks peavad nad andma Balti või Balkani vaestele. Kreekalegi antakse, aga sedagi kindlatel tagatistel, mitte nii nagu meie „heausksed" Ansip ja Ligi, intresside saamisele ja tagasimaksele lootes.

Sestap arvab siinkirjutaja, et eurorahade taevamanna on suur pettus. Õigemini: suure petuskeemi üks osa.

Eurorahad - vaestelt võetud raha

Kui Euroopas rahapuud ei kasva ja ilma ei anta midagi, kust siis need meie Euroopa „abirahad" tulevad? Karta on, et meie oma taskust. Ega keegi ju rehnutti pea (ja kui peabki, siis vaikib), kuipalju me euroauku sisse maksame ja kui palju vastu saame. Arvata on, et sellest 53 miljardist, mille tähtaeg varsti täis saab, oleme ära kasutanud tühise osa, mitte üle 10%. Küllap see Euroopa bürokraatidel ongi nõnda arvestatud. Lõpuks on ehk nii, et sissemakstud krooni eest oleme tagasi saanud, ütleme, 70-80 senti (paari aasta eest saime tagasi 50 senti). Kusjuures ei ole arvestatud trahve ja muid väljaminekuid. Igati kasumlik äri, pealegi abi sildi all!

Ei, tõepoolest, öelge, kas teile on keegi raha andnud ilusate hammaste, heade mõtete või üldse hea olemise eest?

Vaesteraha rikastele

Asja teeb veelgi pikantsemaks ja vaestele tappasaamise lohutumaks tõik, et eurorahad ehk siis meie omad rahad jagatakse ümber valitud, sageli prominentsele seltskonnale. Eelarveväliselt. Mitmesuguste fondide, sihtasutuste jms kaudu. Postimehes (28.05.) oli lugu, kuidas EAS (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) on oma jagatavaid miljoneid nagu lehti tuulde loopinud. Viie aasta jooksul on toetatud teatud, üldsegi mitte eksportivaid ettevõtteid kümneid kordi (kõige enam 26 korda!). Peamiselt on raha läinud koolitusteks, reisideks, uuringuteks. Näpuotsaga ka ettevõtluseks. Rohketele „toetustele" vaatamata on paljud nimetatud ettevõtted pankrotistunud, mõned neist aga, juba uue nime all, on taas pälvinud EAS-i armuabi. Süsteem töötab tõrgeteta. Meil on ju veel PRIA, Arengufond jne.

Milline suurepärane võimalus sahkerdamiseks! Jumal kõrgel, euroisandad kaugel. Meie oma Riigikontroll tegeleb aga propagandatööga, viimati pensioniea tõstmise kampaaniaga.

Ja kui võrratult palju on meil teisi niisuguseid parasiitlikke, rahaimevaid asutisi ja ülikalleid sotsiaalseid töökohti: Konjunktuuriinstituut, Tervise Arengu Instituut jne jne!

Öeldagu veel, et Eestil ei ole raha! Ja et Eestis poleks hea elada!

Ja kellel on halb, see mingu ära! Siit riigist või siit ilmast...

Mida saaks teha?

Riigi ja rahva jätkusuutlikkuse nimel oleks siiski vaja:

1. otsustada järgmistel (2011. a.) parlamendivalimistel arukalt ning saavutada uus, õiglane ja toimiv valitsus.
2. Kuna oleme siis igas mõttes eurorahvas, peaks uus valitsus nii euro- kui ka eelarverahade jaotamise erilise kontrolli alla võtma. Praegused fondid ja sihtasutused tuleks põhjalikult reorganiseerida või mõned neist praegusel kujul  kaotada. Piisaks, kui suure EAS-i (31.12.2009 oli 288 töötajat) asemel oleks majandus- või rahandusministeeriumi koosseisus 10 korda väiksem kontrollitav töögrupp ministri otsesel vastutusel. Võimalik, et on vaja luua eraldi kontrollorgan.
3.  Senised kõrged riiklikud propagandaorganid (Konjunktuuriinstituut, Riigikontroll jt) tuleks samuti põhjalikult reorganiseerida. Riigikontroll koosnegu apoliitilistest bürokraatidest-juristidest, Konjunktuuriinstituut ekspertidest-teadlastest. 21. sajandil ei saa ega tohi kõrgepalgalised riigiametnikud ennustada-prognoosida n-ö õunte pealt.
4. Uuel valitsusel tuleks põhjalikult kaaluda paljude teiste riiklike ja avalik-õiguslike asutuste otstarbekust, efektiivsust, koosseisu, palgataset. Peamine on ju tulemuslik töö ja sellele vastav palk. Otsustavalt tuleb muuta praegusi ühiskondlikke palgasuhteid, mis on täiesti ebaõiglaselt paigast ära. Kuni õpetaja saab kordi vähem palka kui rahvaasemik, on midagi väga valesti.

Riigitallide puhtaksrookimine on põrgulikult raske töö. On ju praktiliselt kõik kõrgemad riigi- ja avalikud ametid täidetud praeguste valitsusparteilastega või nendele lojaalsete isikutega. Aga siiski tuleks see rookimine ette võtta.

Kõik oleneb ikkagi meie oma rahva tahtest.

HANS PALKMAN, Pärnumaa

Jaga |